Narva lahing (1944): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Antants0110 (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Antants0110 (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
213. rida:
 
=== '''23. SS tankigrenaderidiviisi „Nederland“ 48. rügemendi „General Seyffardt” purustamine''' ===
25. juulil 17.00 sai käsu alustada taandumist alates kella 18.00 -st 23. SS tankigrenaderidiviis „Nederland“ 48. rügement, mis oli paiknenud Narva sillapeal.<ref name="laar" /> Rügemendiülem Benner jättis käsu täitmata, põhjendades, et ta ei suuda tõmmata selle ajaga rindelt ära raskerelvi. Taandumistee valiku jättis diviisikomandör Wagner rügemendiülema otsustada. Kuigi Benner oli saatnud Tallinn ­- Narva maanteed vastasest lahti hoidma ühe oma pataljoni, otsustas ta kasutada teist taganemisteed, mis oli aga palju viletsam. Ilmselt arvas rügemendiülem, et vastane on maantee juba läbi lõiganud. Tegelikult hoidsid oma üksused teda oodates teed lahti ning taandusid alles peale kella kahte öösel.<ref name="laar" /> Suurtükid taandusid kella 22.00–ks, rügement alustas taganemist kell 01.00, ootates Narva jõe idakaldal järgi tunde hilinenud pataljonikompaniid<ref name=":1" />. Rügemendiülem otsustas lasta oma meestel kell viis hommikul tunnikese puhata. Sellise otsusega ei olnud nõus kogenumad kaasvõitlejad.<ref name="laar" /> Ka oli katkenud raadioside. Bennerit usaldas armeegrupi juhtkond, kes veel 26. juuli hommikul mitte millegi pärast muret ei tundnud.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Felix Steiner|pealkiri=Relva-SS vabatahtlikud|aasta=1999|koht=|kirjastus=Olion|lehekülg=}}</ref><ref name="laar" /> Muretsema hakkas diviisiülem, saates kadunud rügementi otsima luureüksused ning rünnakkahurid, mis aga koheselt sattusid kokku ülekaalukate Punaarmee üksustega, kes peale väikest lahingut saksa väed taganema sundisid. Samal ajal oli Punaarmee Krivasoo kotist jõudnus mereni ning valitses täielikult õhuruumi.<ref name="laar" /> Benner otsustas muuta eemaldumisteed ning liikuda Tallinn-Narva maanteele. Kell kaheksa hommikul sattus 48. rügement Punaarmee üksustega lahingkontakti. Eemal kuuldi ka teisi saksa üksusi, kes pidasid Punaarmeega lahingut kuid Benner otsustas nendeni läbimurdmise asemel liikuda jälle lõunasse ja sealt läände. Sealne maastik oli aga soine ja rügement oli sunnitud liikkuma vastase pidevate rünnakute all. Lõunaks oli üksus nii kurnatud, et õhati tankitõrjekahurid ja jäeti maha ka muu rasketehnika. Päästvast Tannenbergi liinist lahutasid rügementi vaid loetud kilomeetrid kuid üksus oli juba sisse piiratud.<ref name="laar" /> Maad hakkas võtma meeleheide ja osa ohvitseridest sooritas enesetapu. 26. juulil kell 17.30 alanud 48. rügemendi läbimurdekatse kukkus läbi. Rügemendiülem hukkus kohe rünnaku alguses. Rügement lagunes laiali väikesteks gruppideks ning Sinimägedesse jõudis vaid umbes 20% allüksusest.<ref name=":0" /> Punaarmee andmetel langes umbes 580 „General Seyffardt” võitlejat ning 120 langes vangi.
 
Samuti hukkus taganemisel 23. SS tankigrenaderidiviis „Nederland“ väiksem luureüksus, mis jäi vastase pirramisrõngasse.