Eerik Heine sündis Tartus klaverivabrikant [[Oskar Heine]] pojana. Ta õppis [[Treffneri Gümnaasium]]is, kuulus [[Kaitseliit|Kaitseliidu]] õppurkompaniisse.
Heine organiseeris juunis 1940 Tartus illegaalse [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|Nõukogude okupatsioonivõimude]] vastase ühingu. Ta jagas 25. juunil 1940 [[Tartu Raekoja plats]]il toimunud miitingul sinimustvalgeid[[sinimustvalge]]id linte.<ref>Eduard Sarve NKVD juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.2154-1.2</ref> VahistatiHeine vahistati 30. oktoobril Tartus süüdistatuna nõukogudevastasesNõukogudevastases tegevuses.<ref>Eduard Sarve NKVD juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.2154-3.9</ref> ViibisTa viibis vahi all Tartu vanglas. ENSV[[Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaat|Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadi]] otsusega 18. märtsist 1941 juurdlustoiming tema suhtes lõpetati ja ta saadeti 23. märtsil 1941 [[Nachumsiedlung|ümberasujana]] [[Kolmas riik|Saksamaale]].<ref>Erik Heine NKVD juurdlustoimik. ERAF.130SM.1.1620-1.28-30</ref>
Aprillis 1941 saadeti ümberasujana Saksamaale. Augustis 1941 astus ta vabatahtlikult [[Politseipataljon Ostland|pataljoni „Ostland“"Ostland"]]. Detsembrist 1941 märtsini 1942 viibis ta pataljoniga valveteenistuses Ukrainas[[Ukraina]]s. Märtsist augustini 1942 teenis ta [[Eesti JulgeolekupolitseisJulgeolekupolitsei]]s Tallinnas[[Tallinn]]as assistendina, tegeledes poliitvangide ülekuulamisega. Augustist 1942 aprillini 1943 oli ta väljaõppel ''[[SS]]''-vägede õppelaagris Debicas[[Dębica]]s. Aprillist juulini 1943 oli ta [[Eesti SS-vabatahtlike soomusgrenaderide pataljon "Narva"|''SS''-pataljoni „Narva“"Narva"]] kooseisuskoosseisus rindel Ukrainas. Augustist 1943 märtsini 1944 Bad-Tölzioli ta ''SS''-ohvitseride ohvitseridekooliskoolis [[Bad-Tölz]]is Baieris[[Baieri]]s. PealePärast kooli lõpetamist saadeti ta ''[[SS-Untersturmführeri (leitnant)Untersturmführer]]i'' aukraadis [[20. Eesti SS-diviisidiviis]]i 45. rügemendi 1. pataljoni käsundusohvitserina [[Narva lahing (1944)|Narva rindele]]. AutasustatiTeda Raudristiautasustati [[Raudrist]]i 2. klassiga. Sai juulis 1944 [[Auvere lahinguslahing]]us haavata, septembris 1944 langes [[Tartu lahing (1944)|lahingus Tartu juures]] Nõukogude[[Punaarmee]] vägede kätte vangi. Kevadel 1947 põgenes ta sõjavangilaagrist ja elas illegaalina. Tegutses metsavennana Järvamaal[[Järvamaa]]l [[Tamsalu]] ja [[Padaküla]] kandis. Vahistati [[22. juuliljuuli]]l [[1950]] [[Tallinna lauluväljak|Tallinnas Lauluväljakullauluväljakul]] laulupeol. Kinnivõtmisel võeti talt ära [[parabellum]] padrunitega.▼
[[7. augustilaugust]]il [[1951]] mõistis NSVL[[NSV JulgeolekuministeeriumiLiidu Riikliku Julgeoleku Ministeerium]]i juures asuv [[Erinõupidamine]] talle [[Vene NFSV kriminaalkoodeksikriminaalkoodeks]]i paragrahvide[[§ 58|§ 58-4]] ja [[§ 182]] l. 1 alusel 10 aastat tööparanduslikku laagrit. SaadetiTa saadeti [[Arhangelski oblastisoblast]]is asuvasse Kargopollagi[[Kargopollag]]i.<ref>Erik Heine MGB juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.23607</ref>▼
▲Aprillis 1941 saadeti ümberasujana Saksamaale. Augustis 1941 astus vabatahtlikult pataljoni „Ostland“. Detsembrist 1941 märtsini 1942 viibis pataljoniga valveteenistuses Ukrainas. Märtsist augustini 1942 teenis Eesti Julgeolekupolitseis Tallinnas assistendina tegeledes poliitvangide ülekuulamisega. Augustist 1942 aprillini 1943 väljaõppel SS vägede õppelaagris Debicas. Aprillist juulini 1943 SS pataljoni „Narva“ kooseisus rindel Ukrainas. Augustist 1943 märtsini 1944 Bad-Tölzi SS ohvitseridekoolis Baieris. Peale kooli lõpetamist saadeti SS-Untersturmführeri (leitnant) aukraadis 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi 1. pataljoni käsundusohvitserina Narva rindele. Autasustati Raudristi 2. klassiga. Sai juulis 1944 Auvere lahingus haavata, septembris 1944 langes Tartu juures Nõukogude vägede kätte vangi. Kevadel 1947 põgenes sõjavangilaagrist ja elas illegaalina. Tegutses metsavennana Järvamaal Tamsalu ja Padaküla kandis. Vahistati 22. juulil 1950 Tallinnas Lauluväljakul laulupeol. Kinnivõtmisel võeti talt ära parabellum padrunitega.
Heine vabanes [[1956]]. aastal vabanes [[Lääne-Saksamaa]] kantsleri [[Konrad AdenaueriAdenauer]]i Saksa sõjavangidele saavutatud amnestiaga[[amnestia]]ga ja asus elama Lääne-Saksamaale. 1957. aastal asus ta elama ema juurde Torontosse[[Toronto]]sse Kanadas[[Kanada]]s. AbiellusTa abiellus kirjanik [[Arved Viirlaid|Arved Viirlaiu]] naiseõe Ilse Hildegard Varresega. Heine jutustustele tuginedes kirjutas Viirlaid suure tähelepanu võitnudpälvinud romaani metsavendlusest "[[Vaim ja ahelad]]", mis ilmus [[1961]]. aastal. Selle peategelane [[Eerik Horm]] on tegelikult Eerik Heine. SelleleRomaanile ilmusid järjed romaanid "[[Kustuvad tuled]]" (1965), "[[Sadu jõkke]]" (1965), "[[Kes tappis Eerik Hormi?]]" (1974) ja "[[Surnud ei loe]]" (1975).▼
▲7. augustil 1951 mõistis NSVL Julgeolekuministeeriumi juures asuv Erinõupidamine talle Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvide 58-4 ja 182 l. 1 alusel 10 aastat tööparanduslikku laagrit. Saadeti Arhangelski oblastis asuvasse Kargopollagi.<ref>Erik Heine MGB juurdlustoimik. ERAF.129SM.1.23607</ref>
Eerik Heine suri 2008. aastal Torontos.
▲1956. aastal vabanes Lääne-Saksamaa kantsleri Konrad Adenaueri Saksa sõjavangidele saavutatud amnestiaga ja asus elama Lääne-Saksamaale. 1957 asus elama ema juurde Torontosse Kanadas. Abiellus kirjanik Arved Viirlaiu naiseõe Ilse Hildegard Varresega. Heine jutustustele tuginedes kirjutas Viirlaid suure tähelepanu võitnud romaani metsavendlusest "Vaim ja ahelad", mis ilmus 1961. aastal. Selle peategelane Eerik Horm on tegelikult Eerik Heine. Sellele ilmusid järjed romaanid "Kustuvad tuled" (1965), "Sadu jõkke" (1965), "Kes tappis Eerik Hormi?" (1974) ja "Surnud ei loe" (1975).
