Lembit (allveelaev): erinevus redaktsioonide vahel

1940. aasta augustis jäi Lembit seoses [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|Eesti okupeerimise]] ja [[anneksioon|annekteerimisega]] [[NSV Liidu merevägi|NSV Liidu mereväele]]. Laev arvati mereväe 1. brigaadi koosseisu. Pootsman Herbert Kadajasel õnnestus komandotornilt maha kruvida Lembitu vapp ja vanemmaat Rudolf Lepand võttis maha laeva ahtrilipu koos güüsiga, mida nende sugulased säilitasid kogu okupatsiooni aja. Aegamisi vahetati enamus Lembitu senini eestlastest koosnenud meeskond venelaste vastu välja. Laeva viimaseks eestlasest vastutavaks isikuks oli leitnant [[Richard Kokk]], kes vabastati teenistusest 1. septembril. Oktoobris 1940 sai uueks komandöriks [[2. järgu kapten]] [[Vladimir Poleštšuk]], abiks Boris Nõrov. Määrati ka komissar: Sobkolov. Teenistusest vabastati Leopold Loodus ja Heino Kuivjõgi. Alles jäeti lõpuks vaid mõned "usaldusväärsemad" eesti allohvitserid instruktoritena, sest allveelaev oli Nõukogude mereväelastele täiesti tundmatut tüüpi. Neile anti [[mitšman]]i auaste. Eestlastest jäid laevale grupivanematena teadaolevalt Eduard Aartee (torpedist), [[Toivo Sumera]] (elektrik), Roland Kirikmaa ja hiljem täiendati Alfred Sikemäe (motorist) ja Leopold Pere.