|
== Elulugu ==
=== Noorus ===
MariElviine MöldreAnnuk sündis 13. oktoobril ([[vkj]] 1. oktoobril) 1890 [[Saadjärve vald (Äksi kihelkond)|Saadjärve vallas]] [[Äksi kihelkond|Äksi kihelkonnas]]. Isa Jakob oli ehitustööline, ema Mari Tormi mõisas päevaline. ningPeale lisaks Marile,Elviine oli peres ka teine tütar, viis aastat vanem Ida-Alisabeth. 6-aastasena hakkas taElviine käima lehma- ja lambakarjas ning 7-aastaselt läks [[Äksi vallakool]]i, kus õppis kuni pere kolimiseni [[Narva]] tädi ja tädimehe juurde.<ref>(Mölder 1963)</ref>
Narvas läks taElviine õppima Vladimiri venekeelsesse kirikukooli, kuna ema lootis, et nii saab ta kiiremini vene keele selgeks. Võõras keeles õppimine käis Elviinele üle jõu ja nii hakkas Marita uuest kooliaastast käima [[Narva Jumalaema Ilmutamise kirik|Jumalaema Ilmutamise kiriku koolis]], kus õppimineõppekeeleks oli eesti keeleskeel. Seal kutsuti teda ka kiriku koori laulma ning tänu sellele sai ta osa võtta ka õigeusu kiriklikest talitustest, kuigi ta ise ei olnud usklik. Selle kohta on ta mälestusteraamatus öelnud: "...vaatasin juba koolilapsena kiriklikele tseremooniatele, välja arvatud matused, kui etendustele või lavastustele"."
Hiljem õppis MariElviine Narvas [[Mohri tütarlastekool|Mohri tütarlastekoolis]]. Samal ajal elas ta oma onu juures, kes pidas toiduainete kauplusttoidupoodi, kus ta omaElviine sai onule abiks oliolla.
=== Teatriga tutvumine ===
Pärast [[August Wiera|Wiera-teatri]] külalisetenduste nägemist Narvas tekkis tal unistus saada ka ise lavale ning kui karskusselts [[Võitleja]] kutsus oma asjaarmastajatele näitejuhiks Wiera-teatri silmapaistva koomiku [[August Puna]], õnnestus tal kaasa teha kahes lavastuses.
Pärast kooli lõpetamisel matemaatika eksamil põrumist võttis MariElviine kätte ja kirjutas Tartu [[Tartu]]Vanemuine (teater)|Vanemuise teatri]] juhile [[Karl Menning]]ule, tänu millele sai ta võimaluse ennast Menningule näidata.
=== Vanemuise aeg ===
Alguses anti talleMarile võimalus kaasa teha [[Ernst Wildenbruch]]i "Lõokeses", et näha, kas teda tasub palgata. Pärast esietendust määratigi talle palk ja teatritee võis alata.
Mari on öelnud, et oma armastuse tõsisesse muusikasse on ta saanud Vanemuise teatri aias korraldatud kontserte kuulates. Neid käis ta vaatamas niipalju kui võimalik ja kui vaba aega oli. Neil kontsertidel käies sai alguse ka tema lähem tutvus Vanemuise näitleja Hartius Mölleriga, kes oli samuti Vanemuise näitleja. Karl Menning aga, kes hoidis silma peal ka näitlejate eraelul, ei kiitnud nende tihedat läbikäimist heaks, kuna arvas, et Hartius ajab tüdrukule lihtsalt kärbseid pähe. Nii andis Menning MaritMarile Hartiusestlugemiseks eemalraamatuid, hoidmisekset talleteda lugemiseksHartiusest raamatuid,eemal ninghoida. kuiKui Mari haigestus, soovitas ta Maril ema juurde Narva kosuma sõita. Teatriga Narvas ringreisil olles palus Hartius Mari ema käest temaMari kätt. Pulmad peeti 23. juulil 1910 Hartiuse vanemate talus Hellemäel [[Rakvere]] lähedal ühes Hartiuse õe Roosi pulmadega.
Kokku töötas Mari Vanemuises viis aastat, kuid pärast Karl MenningiMenningu lahkumist lahkus ka tema ning sõitis abikaasaga [[Peterburi]], kus ta sünnitas poja Caiuse. Peterburis elades sai ta õelt teate, et ema on haige ning suremas ninghaige. taMair sõitis Eestisse ema viimast korda vaatama. Mõni aeg pärast Peterburi tagasijõudmistnaasmist sai ta teate ema surmast.
=== Soomes ===
Kui [[Esimene maailmasõda]] möllas juba teist aastat, siis määrati Hartius Põhja-Soome sõjavarustuse praakeriks. Mari jäi lapse ning ammega üksi ning sõitis Peterburi lähedal asuvasse suvituskohta [[Lahta]]sse. Mõne aja pärast lahkus temasttema juurest ka amm. Pärast seda Caius haigestus ning kuna ümbruses suri lapsi palju, siis otsustas Mari vaatamata riskidele Tartusse sõita. Pärast Tartusse jõudmist, hakkas laps taas kosuma.
=== Tagasi Eestis ===
Tartusse tagasisaabuminenaasmine langes ühte ajagaaega, mil Vanemuisest lahkus 11 näitlejat, kunasest [[Ants Simm]] ei olnud võimeline Karl Menningu tööd jätkama. Mari ühines lahkujatega ning koos mindi [[Tallinn]]asse. Seal avati [[Pandorin]]i seltsi juures 1916. aastal uus teater (Pandorini Rahvateater), kuid kahjuks ei jäänud see püsima.
=== Jälle Soomes ===
1917. aasta kevadtalvel otsustas Mari Soome Hartiuse juurde sõita ning nii reisiti kolmekesi (Mari, poeg Caius ja õde Ida) Põhja-Soome [[Pietarsaari|Pietarsaare]]i linna. Sõja ajal oli Soomes toidu saaminehankimine keeruline. Näljast päästsid neid vene ohvitserid, kes oma pajukit jagasid ning ise restoranis söömas käisid. Hartius enam tööl ei käinud ning nii polnud ka sissetulekut. Ka ära sõita polnud võimalik, kuna rongid ei käinud. Hiljem, kui avanes sõiduvõimalus, panditi kõik oma vähene hõbe, sõideti rongiga [[Helsingi]]sse ja edasi laevaga Tallinnasse, kust edasi mindi Hellemäele Hartiuse vanemate juurde.
=== Abielud ===
Kord ühel väljasõidul olles Mari haigestus ning lamas nädalaid voodis. Iga päev hakkas teda vaatamas käima Rudolf Klein, kellega tekkis neil sõprus, mis hiljem kasvas armastuseks. Hartius Möller arreteeriti 22. novembril 1940 ja ta suri järgmisel aastal.
Rudolf Kleini ehk [[Ruut Tarmo]]ga abiellus taMari 1937. aastal.
===Taas Vanemuises===
Pärast [[Draamateater|Draamateatri]] ja Vanemuise teatri ühinemist kolis Mari jälle Tartusse, jättes poja siiski Tallinnasse õe hoole alla. Tartu publik oli harjunud Vanemuises pakutavate [[operett]]idega ning tõsisema repertuaari vastu suurt huvi ei tuntud. Tartus oli "õhk täis elektrit", mis tulenes nii teatrite mitte just sõbralikust ühinemisest tulenevast pingest ningkui ka palgamaksmise süsteemist või süsteemitusest, nagu Mari oma mälestustes kirjutab. Teatrisiseste intriigide tõttu otsustas teater Mari lepingu lõppedes seda enam mitte pikendada.
===Ringreisid===
Pärast Vanemuisest lahkumist teenis Mari elatist ümbruskonna pidudel esinedes, kuid 1927. aasta jaanuaris sündis [[Lavakunstiühingu Rändteater]], milles temagi kaasa tegi. Rändteatril oli suur menu, ning seda tehti suure mõnuga ningja energiliselt.
Draamateatriga esimesel ringreisil olles käidi ka Tartus, kus elasid Rudolfi lapsed ja nende ema. Seal tegi Mari ettepaneku Ruudu tütar Ly enda juurde elama võtta ning aasta hiljem võeti ka Ruudu poeg Elgas enda perre.
LõpuksKui Mari oli Marilõpuks aastatepikkusest mustlaselust väsinud ningja teda kutsuti Estoniasse, otsustas ta pakkumise vastu võtta ning alates 1941. aastast asus ta taas Estonia ridadesse.
=== Tootsi terav keel ===
1936. aastal esines Mari [[Joosep Toots]]ina raadios [[fašism]]ivastase kõnega, mille tõttu pani [[sisekaitseülem]] Mari kuueks kuuks musta nimekirja, mis tähendas raadios esinemise keeldu. Kuulajatelt sai Mari hiljem aga 67 toetavat kirja.
=== PojaPoeg pääsemineCaius ===
Mari poeg Caius tegi pere teadmata sisseastumiseksamid merekooli, kus ta 240 soovija hulgas oli mõnekümne äravalitu seas. 16-aastasena hakkas Caius merd sõitma. 8. veebruaril 1940 sai Mari oma suureks ehmatuseks telegrammi, milles teatati, et Caius on pääsenud laevahukust. Aurik „Anu“, mille mehaanik Caius oli, oli Šoti vetes miini otsa sattunud ning uppunud.
8. veebruaril 1940 sai Mari oma suureks ehmatuseks telegrammi, milles teatati, et Caius on pääsenud laevahukust. Aurik „Anu“, mille mehaanik Caius oli, oli Šoti vetes miini otsa sattunud ning uppunud. 24. märtsil 1941 Caius Möller arreteeriti Tallinnas ja ta suri samal aastal.
Caius Möller arreteeriti 24. märtsil 1941 Tallinnas ja ta suri samal aastal.
=== Sõjaaeg ===
Sõda tõi kaasa ärevad ajad. Elgas valmistas suure üllatuse, kui teatas oma soovist abielluda ning kitsas perekondlikus ringis peeti väga tagasihoidlikud pulmad. Caiusest polnud mingeid kindlaid teateid ja enam neid ei tulnud ka. Reservohvitseridena mobiliseeriti [[Paul Pinna]] ja [[Ants Lauter]]. Pommitamise ajal paigutati Estonia ette suurtükid ning Estonia ja Draamateatri rahvas koos teiste linnaelanikega olid all varjendis. Nendega liitus ka Ly, kes oli olnud Narvas sanitar ja läbi raskuste Tallinna jõudnud.
Ühest nõukogude asutuse majast, mis nende elukoha lähedal põles, tõi Ruut koju ühe [[Ilja Repin|Repini]] maali ning kaks kirjutusmasinat. Seepeale saatis majaperenaine neile kaela saksaSaksa politsei, kuna kahtlustas, et nad trükivad kirjutusmasinatel punastele lendlehti. Läbiotsimise käigus õnnestus Maril peita ära need 67 kirja, mille oli kuulajatelt saanud pärast raadios Tootsina fašismivastase kõne esitamist. Hiljem põletas ta need kirjad ära, kuna kartis kirjasaatjate elude pärast, kui need peaks leitama.
[[Porhov]]i rajoonis saadeti Elgas koos oma väeosaga rindele, kus ta sai käest haavata. Sakslased võtsid ta vangi ning ta saadeti [[Pihkva]]sse vangilaagrisse, kus ta üle kuulati ning koju saadeti.
=== Pärast sõda ===
1950. aastal otsustas Mari teda aastaid vaevanud seljanärvipõletikku [[Pärnu]]s [[sanatoorium]]is ravida. Selle aja sees külastaskülastasid teda [[Epp Kaidu]] ja [[Kaarel Ird]] ning kutsusid teda Vanemuisesse, kuid Mari lükkas pakkumise tagasi. Augustis, kui tehti teatavaks uue hooaja näitlejate koosseis, puudus sealt Mari nimi. Põhjused olid "põiklevad ja udused".
Nüüd tegeles Mari [[estraad|estraadiga]] ning talle tehti ettepanek korraldada loominguline õhtu. MõnedMõni minutidminut enne kontserdi algust ütles üks tundmatu mees talle, et täna õhtul otsustatakse, kas teda edaspidi üldse lavale lastakse. See viis aga Mari rööpast välja ja keset kontserti ütlesid Mari närvid üles ning ülejäänud kontserdi andis ta automaatselt, seda ise hiljem mäletamata. Teadvusele tuli ta alles kell kaks öösel ning see oli tema jaoks suur löök.
=== Vangistus ja vabanemine ===
21. novembril 1951 arreteeriti Mari süüdistatuna Nõukogude-vastasenõukogudevastase repertuaari esitamises. Kuigi põhjendused ei olnud kuigi vettpidavad, määrati Marile kümme aastat vangistust koos kõigi õiguste äravõtmise ja kogu vara konfiskeerimisega. Sama karistuse sai ka Ruut väidetavalt Nõukogude-vastasenõukogudevastase anekdoodi rääkimise eest.
Laagrisse saabus Mari 8. märtsil 1952 ning hakkas seal juhtima näiteringi. Etendus anti ka meestevanglas, kus Mari nägi ka Ruutu. See kogemus vapustas teda väga, tal tekkis südamega probleeme ning ta paigutati haiglasse.
== Mälestuse jäädvustamine ja mõju kultuuris ==
[[Diana Leesalu]] ja [[Paavo Piik]] on ajaloolase [[Mart Laar]]i abiga kirjutanud näidendi "Mari ja Ruut" Mari Möldre ja Ruut Tarmo probleemidest võimudega Eesti Vabariigis, [[Eestimaa kindralkomissariaat|Eestimaa kindralkomissariaadis]] ja [[Eesti NSV]]-<nowiki/>s, mis lõpuks viisid mõlema vangistamiseni. 2010. aastal võttis lavastaja [[Merle Karusoo]] selle lugemisele [[Eesti Draamateater|Eesti Draamateatris]], Möldre rolli esitas [[Anu Lamp]] ja Tarmo rolli [[Elmo Nüganen]].<ref>Andres Laasik [http://www.epl.ee/news/kultuur/kuidas-staarnaitlejatest-abielupaar-vangi-pandi.d?id=51277170 "Kuidas staarnäitlejatest abielupaar vangi pandi" EPL, 2. juuni 2010</ref>
== Osatäitmised ==
| 