Fiat-raha: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Täiendused ja parandused, Märgised: tekstilink teise vikisse Visuaalmuudatus |
||
1. rida:
{{keeletoimeta}}
'''Fiat-raha''' on maksevahend, millel puudub oma- või tegelik väärtus. Mõiste "fiat" pärineb ladina keelest ja tähendab „laske seda teha“.
'''Fiat-raha''' on [[valuuta]], mille väärtus ei ole erinevalt [[kaupraha]]st tagatud omaenda materiaalse [[turuväärtus]]ega. Fiat-raha on enamasti materiaalse tagatiseta välja antud [[paberraha|paber-]] või [[virtuaalraha]], mida emiteerib riigi [[keskpank]] ning mille usaldusväärtuse tagab riigi keskvalitsus.<ref>Goldberg, Dror (2005). "Famous Myths of "Fiat Money"". Journal of Money, Credit and Banking. 37 (5): 957–967. doi:10.1353/mcb.2005.0052.</ref> Fiat-raha võetakse reeglina kasutusele modernses riigis, olukorras kus enam ei jätku [[väärismetall]]e kaubaraha valmistamiseks ning kaupade hulk kasvab nii suureks, et enam pole võimalik välja anda väärismetallide tagatisega raha (esindusraha).<ref>Walsh, Carl E. (2003). Monetary Theory and Policy. The MIT Press. ISBN 978-0-262-23231-9. https://archive.org/details/monetarytheorypo0000wals</ref> Termin pärineb ladinakeelsest sõnast ''fiat'' ja tähendab „laske seda teha“. Mõistet rakendatakse riikliku dekreedi, seaduse või otsuse tähenduses. ▼
▲
Fiat-raha on defineeritud järgmistel viisidel:
* Raha, mille riigi keskvalitsus on kuulutanud seaduslikuks maksevahendiks.<ref>Montgomery Rollins (1917). Money and Investments. George Routledge & Sons. ISBN 9781358416323. Archived from the original on December 27, 2016. Fiat Money. Money which a government declares shall be accepted as legal tender at its face value; https://books.google.com/?id=GqRlvgAACAAJ&dq=Money+and+Investments+Montgomery+Rollins</ref>
* Riigi emiteeritud raha, mida saab vahetada teiste asjade vastu, kuid mille ostujõud ei ole fikseeritud ühegi objektiivse väärtusstandardi suhtes.<ref>John Maynard Keynes (1965) [1930]. "1. The Classification of Money". A Treatise on Money. 1. Macmillan & Co Ltd. p. 7. Fiat Money is Representative (or token) Money (i.e something the intrinsic value of the material substance of which is divorced from its monetary face value) – now generally made of paper except in the case of small denominations – which is created and issued by the State, but is not convertible by law into anything other than itself, and has no fixed value in terms of an objective standard.</ref>
* Olemuslikult väärtusetu raha, mida kasutatakse vahetustehingutes riigi seadusandliku sunnivõimu tõttu.<ref>N. Gregory Mankiw (2014). Principles of Economics. p. 220. ISBN 978-1-285-16592-9. fiat money: money without intrinsic value that is used as money because of government decree“. https://books.google.com/books?id=3ubKAgAAQBAJ&pg=PA220</ref>
* Väärtusetu asi, mida kasutatakse vahetusinstrumendina<ref>Blume, Lawrence E; (Firm), Palgrave Macmillan; Durlauf, Steven N (2019). The new Palgrave dictionary of economics. Palgrave Macmillan (Firm), (Living Reference Work ed.). United Kingdom. ISBN 9781349951215. OCLC 968345651. https://www.worldcat.org/oclc/968345651</ref>, nimetatakse ka usaldusisiku rahaks.<ref>"The Four Different Types of Money - Quickonomics". Quickonomics. September 17, 2016. Archived from the original on February 13, 2018. Retrieved February 12, 2018. https://quickonomics.com/different-types-of-money/</ref>
=== Ajalugu ===
Tagatiseta paberraha võeti esmakordselt kasutusele [[Hiina]]s 11. sajandil.
Euroopas arenes paberraha välja [[võlakiri|võlakirjadest]], mida alates 1661. aastast hakkas väljastama [[:en:Stockholms_Banco|Stockholms Banco]], kuna suuremad vasest "mündid" olid liiga rasked kaasaskandmiseks. Selle praktika võttis üle juba 1609. aastal loodud [[:en:Amsterdam_Wisselbank|Amsterdam Wisselbank]] ning esimese ametlikult riigi keskpangana aastal 1694 loodud [[Bank of England]].
Kuna sõjajärgsel, II industriaalse revolutsiooni ajal kasvas majandus väga kiiresti, siis nõudis turg üha enam raha ja seda kogust polnud enam võimalik tagada väärismetallidega, siis pidid riigid korduvalt [[Devalveerimine|devalveerima]] oma raha väärtust. Kasvav tööpuudus ja sellest tulenevad majandusraskused sundisid Euroopa riike loobuma Bretton Woodsi lepingust. USA rahasüsteemile selgroo murdis Vietnami sõda ja seda ajaloolist hetke märgib president [[Richard Nixon|Richard Nixoni]] (1913-1994) [http://www.youtube.com/watch?v=iRzr1QU6K1o ajalooline kõne], mis peeti 15. augustil 1971. aastal.
Sellest ajast peale on peaaegu kõik riigid võtnud kasutusele fiat-raha.
==Fiat-raha emissioon==
Fiat-raha tekib kui keskpank trükib erilisele paberile õigusaktidega määratud pildid, s.t loob selle mittemillestki! Seda raha väljastab keskpank väärismetalli või teise riigi [[valuuta]] vastu või laenab selle erapankadele edasilaenamiseks.
Keskpank vahetab fiat-raha väärismetallide või teiste valuutade vastu või siis laenab seda erapankadele edasilaenamiseks. Erapangad laenavad fiat-raha omakorda suurema intressi eest lõpptarbijatele. Suured erapangad, millel on palju kliente, võivad pakkuda neile ka krediiti nii, et selleks pole tegelikku raha üldse vaja, s.t arveldused toimuvad panga halduses olevate kontode vahel arvestuslikult. Samuti võivad erapangad kordistada neile hoiule antud raha, laenates välja kümneid kordi rohkem kui neil tegelikult vahendeid on. Tõsi, seda saab teha vaid siis, kui väljalaenatud raha eest tasutav intress tagab pangale jooksva likviidsuse. Näiteks ületas 2010. aasta detsembris Ameerika Ühendriikides väljastatud väärtpaberifondide võlakirjade, lühiajaliste- ja säästuhoiuste (M2) kogumaht (8853 miljardit dollarit) kümme korda käibel olevate müntide ja paberraha (M1) mahtu. Baselis asuv Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (ingl. Bank for International Settlements, BIS) on alates 1985. aastast „Punase raamatu“ nime all tuntuks saanud raportit, milles tuuakse välja ringluses olevate pangatähtede ja müntide kogus kokku (aasta lõpu seisuga, USA dollaritesse arvestatuna) ja antud riigi elanike arvuga jagatuna (keskmine inimese kohta).<ref>"BIS – Red Book: CPMI countries". www.bis.org. http://www.bis.org/list/cpmi/tid_57/ </ref> 2015. aasta lõpus varieerus see inimese kohta Šveitsi 9213 USA dollarist Lõuna-Aafrika 113 USA dollarini, keskmiselt 1558 dollarit. Kui sama summa jagada antud riigi SKP-ga, siis varieerus raha hulk Jaapani 19,4%-st Rootsi 1,7%-ni, sel ajal kui keskmiselt oli seda 8,9%. (31) ▼
Erapangad laenavad keskpangalt saadud fiat-raha omakorda suurema intressi eest lõpptarbijatele. Suured erapangad, millel on palju kliente, võivad pakkuda neile ka krediiti (mis on samuti omamoodi fiat-raha) nii, et selleks pole tegelikku raha üldse vaja, s.t arveldused toimuvad panga halduses olevate kontode vahel arvestuslikult. Nii tekib erapankadel võimalus väljastada rohkem raha (kordistada), kui nende valduses seda tegelikult on. Ainus piiraja on seejuures see, et pank peab suutma teha reaalses rahas väljamakseid kõigile, kes oma raha tagasi nõuavad, s.t säilitama likviiduses.
Juba Inglise panga asutamisel lubas kuningas panga asutamisaktiga väljastada selle asutajatel kümme korda rohkem raha, kui selle asutanud eraisikud sisse maksid. 2008. aasta finamtskriisi ajal selgus, et [[Lehman Brothers|Lehman-Brothers]] Holdings Inc oli väljastanud krediite 31 korda rohkem, kui neil oli omavahendeid. Selle panga pankrotist jäi järele 600 miljardit USD võlgasid. Belgia Dexia pank ([[:en:Belfius|Belfius Bank and Insurance]]), mis laenas valdavalt kohalikele omavalitsustele ja riikidele, jõudis oma kapitali kordistada 60 korda, enne kui kaotas 2011. aasta majanduskriisi ajal maksevõime.
▲
Bloomberg märkis 2019 aasta jaanuaris, et maailma (ametlik) koguvõlg on jõudnud 244 triljoni (244 000 000 000 000) USD-ni.<ref>https://www.bloomberg.com/news/articles/2019-01-15/global-debt-of-244-trillion-nears-record-despite-faster-growth</ref> Maailma derivatiivide turu maht on ületas juba 2015. aastal 544 triljoni USD piiri.<ref>https://www.marketwatch.com/story/this-is-how-much-money-exists-in-the-entire-world-in-one-chart-2015-12-18</ref> Kui seda võrrelda maailma SKP-ga, mis oli 84 miljardit, siis ilmneb, et võlakohustused ületavad olemasolevat vara 3 korda ja tulevikutehingute maht 6,5 korda toodetud varade mahtu.
=== Intress, inflatsioon ja likviidsuskriisid ===
Intressi või kasviku nõudmise tava tekkis iidses Sumeris, kus laenuks anti seemneid ja loomi. Kuna mõlemad paljunevad (ühest nisuterast kasvas vanasti 5-10, tänapäeva isegi kuni 50 tera), siis tuli osa saagist anda laenu väljastajale.
[[Fail:US Historical Inflation Ancient.svg|pisi|Inflatsiooni-deflatsiooni rütm alates pangandusel põhineva rahasüsteemi tekkest. Ameerika Ühendriikides.]]
Kui keskpank ja erapangad nõuavad laenuna väljastatud raha eest intressi tasumist, siis küsivad nad turult tagasi rohkem raha, kui sinna on välja antud. Probleemid tekivad sellest, et raha ei paljune! Seega nõudes turult tagasi rohkem raha, kui sinna välja anti, tekitatakse likviidsuskriis. Kui pangad tegutsevad koordineeritult, s.t väljastavad üheaegselt palju krediiti, siis põhjustab see perioodilisi likviidsuskriise - seda väidet ilmestab suurepäraselt juuresolev pilt Ameerika Ühendriikide rahasüsteemi ajaloost.
Kui Ameerika Ühendriikide [[Föderaalreservi Süsteem|Föderaalreservi]] rahapoliitika eesmärgiks on sõnastatud tööhõive maksimeerine, siis Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitika eesmärgiks on sõnastatud vähemalt 2% inflatsiooni hoidmine.<ref>ECB homepage, Monetary Policy. 13.10.2019. https://www.ecb.europa.eu/mopo/html/index.en.html</ref> Mõlemal juhul tähendab see, et keskpangad peavad likviidsuskriisi vältimiseks emiteerima kogu aeg raha juurde. Ja nagu juuresolevalt jooniselt ilmneb, kadus deflatsioon koos fiat-rahale üleminekuga. Kuid iga-aastane 2% inflatsioon tähendab, et inimeste käes oleva raha väärtus väheneb iga kuul 0,17% ning 50 aasta pärast on tänavu emiteeritud raha väärtus 0!
[[
Tegelikult kasvas aastatel 2008-2010 ülemaailmse rahanduskriisi käigus Ameerika Ühendriikide Föderaalreservi rahaemissioon 2,5 korda ning stabiliseerus enam kui kaks korda kõrgemal tasemel.
[[Fail:ECB SMP Bond Purchases.png|pisi|EKP võlakirjade ost peale 2008-2010 aasta rahanduskriisi. Sellega finantseeriti kaudselt makseraskustesse sattunud EL riikide keskvalitsusi. ]] Euroopa Keskpanga (EKP) bilanss kasvas tänu rahaemissioonile aastatel 2011-2012 3 miljardilt 22 miljardile (7 korda!), kuid langes ametlikel andmetel 2014. aasta alguses 17. miljardi euroni. 2015. aasta märtsis alustas EKP nn „kvantitatiivse lõdvendamise programmi“ mahus,<ref>http://www.europarl.europa.eu/news/et/headlines/eu-affairs/20150320STO36308/kvantitatiivne-lodvendamine-mida-soovib-ekp-sellega-saavutada</ref> mis vastaks u. 250 eurole iga eurotsooni inimese kohta ühes kuus ja kuna see jätkub ka 2019. aastal, siis on nüüdseks emiteeritud juba iga inimese kohta vähemalt 12 000 eurot. Ja seda olukorras, kus tootmine Vastavaid näiteid olukordadest, kus riikide keskpangad on hakanud raha kontrollimatult emiteerima võib tuua nii ajaloost kui ka tänapäevast. Euroopa ajaloost on tuntuimad näited fiat-raha odavnemisest [[Weimari Vabariigi hüperinflatsioon]] 1923. aastal ning peale II maailmasõda Ungari [[forint|forindi]] väärtuse kadumisest. Viimaste aastakümnete tuntuim näide on [[Zimbave dollar]]i väärtuse vähenemisest peale riigi iseseisvumist ning selle hüperinflatsioonist aastatel 2000-2008 ning Venezueela [[bolivar]]i väärtuse kadumisest.
| |||