Arthur Honegger: erinevus redaktsioonide vahel

[[PiltFail:Arthur Honegger b Meurisse 1928.jpg|pisi|Arthur Honegger (1928)]]

[[PiltFail:CHF20 8 front.jpg|pisi|Arthur Honegger Šveitsi 20-frangisel paberrahal]]

Lapsena huvitus ta [[jalgpall]]ist ja [[ragbi]]st ning tema muusikaõpingud olid lünklikud. Ta käis küll viiulitundides, kuid harmooniat õppis iseseisvalt [[Ludwig van Beethoven]]i sonaatide järgi. Süsteemsema hariduse sai ta alles Pariisi konservatooriumis aastatel 1911–1914, kus nägi Satie dadaistlikku balletti „Paraad“, mis kaugendas Honeggeri [[impressionism]]ist ning lähendas satiirile ja irooniale. Pariisis kohtus ta ka heliloojatega, kellest moodustus impressionismivastane rühmitus Les Six (Kuuik). Kuuiku liikmetest mõjutas Honeggeri kõige rohkem [[Darius Milhaud]], kes pani Honeggeri kuulama kaasaegset muusikat ja viis ta muusikasalongidesse. Milhaud tutvustas Honeggerile ka džässi, mille elemente on selgelt tunda tema Tšellokontserdistšellokontserdis ja oratooriumis "Jeanne d'Arc tuleriidal". Teine rühmituse liige [[Georges Auric]] tutvustas Honeggerile [[Jean Cocteau]] loomingut, kellest sai tema suurim kirjanduslik koostööpartner. Kuuik tegutses vaid neli aastat, kuni aastani 1921. Pärast seda tutvus ta impressionist [[Maurice Ravel]]iga, keda teised vältisid.

Honegger on rühmituse liikmetest mitmekülgseim, tema muusikat mõjutasid nii [[Johann Sebastian Bach]], [[Max Reger]] ja [[Richard Strauss]] kui ka prantsuse muusika. UuusklassitsistinaUusklassitsistina võttis ta eeskuju minevikust. Ta ütles: "Oks, mis on tüvest lahti rebitud, hävib kiiresti." Honeggerile meeldis rangus, tõsidus ja komplitseeritus. Oratooriumis "Kuningas Taavet" (1921) katsetas ta polütonaalsusega, soovides nii võimalikult palju kasutada moodsa harmoonia võimalusi. Tema loomingut mõjutasid ka muusikavälised hobid: masinad ja sport. 1923. aastal kirjutas ta menuka sümfoonilise pildi "Pacific 231", mis kirjeldab auruveduri liikumahakkamist, sõitu, pidurdust ja seismajäämist. Orkestriteoses "Ragbi" on orkester jagatud kaheks, kujutades kahte meeskonda. Teost on ette kantud ka staadionidel.

1935. aastal kirjutas Honegger oratooriumi "Jeanne d'Arc tuleriidal", kus helilooja ühendas erinevad teatrivormid, kaasaarvatud sõnalavastuse. Libreto autor [[Paul Claudel]] keeldus alguses teksti kirjutamast, kuid ühe rongisõidu ajal aknast välja vaadates ilmutas [[Jeanne d'Arc]] ClaudeliClaudelile end ise. Teoses, millest sai [[Teine maailmasõda|teise maailmasõja]] ajal patriootlik teos, on Honegger sidunud džässi, polütonaalsuse, gregooriuse koraali ja rahvalaulu. Huvitav on ka orkestratsioon: ta asendas metsasarved saksofonidega ning kasutas varajast elektroonilist pilli [[Martenot' lained]].