Anthonis van Dyck: erinevus redaktsioonide vahel

Anthonis van Dyck sündis jõukasse perekonda. Tema isa oli Frans van Dyck ja ema Maria Cuypers, kes oli Frans van Dycki teine naine. Nende peres kasvas kaksteist last. Maria Cuypers suri 1607. aastal. Franz van Dyck oli tuntud kaupmees, kes tegeles erinevate tekstiilide müügiga ja Maria Cuypers oli tuntud tikandikunstnik. Van Dyckide pere oli väga usklik. Anthonise üks vendadest oli preester ning tema kaks õde liitusid kloostriga,. kaKa Anthonis ise liitus oma elu jooksul kogudusega ning kuigi nägi oma elu jooksul ilmselt mitmeid rahvusvahelisi intriige, jäi siiski kuni surmani usule truuks.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Walter A. Liedke|pealkiri=Anthony van Dyck|aasta=1984-1985|koht=New York|kirjastus=The Metropolitan Museum of Art|lehekülg=6}}</ref>

Antonis van Dycki varasemad tööd peegeldavad tugevalt tema päritolu, mis oli rikkas kunstilises Antwerpenis. Rubens viitas van Dyckile 1618. aastal kui oma parimale õpilasele. Rubensi mõju van Dyckile tuleb kõige rohkem välja tema portreedes, kus ta kujutab porteeritavate siseelu äärmiselt suure psühholoogilise täpsusega. See stiil vallutas hiljem kõik tema ajaloolised portreemaalid.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=55}}</ref>

Anthonis van Dyck oli Itaalias novembrist 1621 kuni sügiseni 1626. Ta reisis läbi terve poolsaare, et ammutada inspiratsiooni uutest allikatest, et enda oskusi edasi arendada. [[Rooma|Roomas]] kujutas ta üht oma patroonidest Kardinal Bentivogliot. Öeldakse, et see töö oli inspireeritud kõrgrenessanssi tipptegijatest [[Raffael|Raffaelist]] ja [[Tizian|Tizianist]]. Van Dyckil oli suur ambitsioon ning see lükkas teised kunstnikud tema rajalt kõrvale ning tõmbas ligi rikkaid ja haritud patroone. Van Dyck külastas ka [[Veneetsia]]<nowiki/>t, kus sai tutvuda veelgi rohkem Tiziani tööde ja sketšidega, mida kasutas hiljem inspiratsiooniks ka oma töödes. Lisaks oli ta 1624.-1625. aastal Palermos, kuid tema olulisem reis oli Genovasse, kus ta tõusis lõplikult tippu kui oma generatsiooni tuntuim ja andekaim portreemaalija. Van Dycki dramaatilised maalid rikastest ja uhkelt riides aadlikest tekitasid nn "suurejoonelise stiili", mis kestis kuni 20. sajandini.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=87}}</ref>

Van Dyck naases Antwerpenisse 1627. aasta suvel. Ta lahkus kunagi kodulinnast noore algajana ning naases suure meistrina, kellel oli juba laialdane kogemus üle terve Itaalia. Järgnevatel aastatel tekkis tal kodus veelgi enam võimalusi, eriti kuna teine tippmeister, Rubens, oli tihti diplomaatilistel missioonidel ja Antwerpenist eemal. Tal oli palju ambitsioone ning kasutas oma uusi oskuseid oma töödes. Näiteks ''[https://www.nationalgallery.org.uk/paintings/anthony-van-dyck-the-abbe-scaglia-adoring-the-virgin-and-child Cesare Scaglia Adoring the Virgin and Child]'', kus Van Dyck kombineeris oma portreemaalija oskused õppetundidega kompositsioonilisest puhtusest ja vagast emotsionaalsusest, mida ta oli õppinud vastureformatsioonide-aegsest Itaalia maalikunstist. Antwerpenis tagasi olles alustas ta ka ikonograafiaga, selleks, et oma töid veelgi enam levitada ja kuulsust koguda. Tal olid ühendused Londoni ja Hague'i õukondadega ning sellest perioodist pärineb ka mitmeid diplomaatilisi kirju, mis tõestavad tema rahvusvahelise kuulsuse levikut. Van Dyck lahkus Inglismaale ning naasis kodumaale veel ainult 1633.-1635. aastate vahel ning maalis peamiselt Brüsseli õukonda. Londonisse Charles I õukonda naases ta lõplikult 1635. aasta kevadel.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=103}}</ref>

Charles I õukonnas saavutas ta oma elu suurima kuulsuse. Ta saabus Londonisse 1632. aastal ning ta määrati kohe kõige tähtsamaks õukonna maalikunstnikuks. Charles I oli suur kunstiarmastaja ning ta tutvustas oma kunstiarmastustarmastust ka ülejäänud Inglismaale. Eriliselt oli fookuses [[Veneetsia]] [[renessanss]], mida Van Dyck väga oskuslikult jäljendas. Charles I lõi uusi reegleid õukonnaetiketile, mis jõudsid kõik ka Van Dycki maalidele. Ta segas vanu ja uusi stiile, et väljendada tõetruult tolleaegset Inglismaa kõrgklassi. Enim hinnatud on Van Dycki tööd kuningast ja tema perekonnast on enim hinnatud. Kõrgtasemeliselt organiseeritud suureplaanilised projektid, mida Van Dyck juhtis, võimaldasid luua väga suure hulga portreesid. Nendes töödes kasutas ta tihti oma õpilaste abi. Sellegipoolest lõi Van Dyck ka ise suurejoonelisi ja imetlusväärseid töid, mis kinnitasid tema piiramatut andekust kuni tema enneaegse surmani 1641. aastal.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=147}}</ref>