Anthonis van Dyck: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kristinu92 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Kristinu92 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Märgised: tekstilink teise vikisse Visuaalmuudatus
19. rida:
 
 
'''Anthonis van Dyck''' (ka Anthonys van Dyck; 22. märts [[1599]] Antwerpen – 9. detsember [[1641]] London) oli flaami maalikunstnik. Teda tuntakse ka Sir Anthony Vandyke'i nimega ning [[Charles I]] õukonna enimhinnatud kunstnikuna. Samuti öeldakse, et van Dyck oli 1620. aastatel üks tuntumaid portreemaalijaid Itaalias ning üks mõjukamaid kunstnikke Põhja-Euroopas alates 1630. aastatest kuni 17. sajandi lõpuni. Teda peetakse [[paraadportree]] loojaks.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Walter A. Liedke|pealkiri=Anthonys"Anthony van Dyck": The Metropolitan Museum of Art Bulletin|aasta=1984–1985|koht=New York|kirjastus=The Metropolitan Museum of Art|lehekülg=4}}</ref>
 
[[Antwerpen]], kus kunstnik üles kasvas, oli varasemal sajandil üks Euroopa kunstielu suuremaid keskuseid. Van Dyck oli üks paljudest andekatest kunstnikest, kes selles linnas 17. sajandi alguses töötas. Antwerpeniga olid seotud veel [[Peter Paul Rubens]], [[Jacob Jordaens]], [[Jan Bruegel|Jan Bruegel vanem]], [[Frans Snyders]], [[Cornelis de Vos]], [[Adriaen Brouwer]] ja järgmisest põlvkonnast [[David Teniers]] noorem, [[Jan Fyt]] ja taanlane [[Jan Davidz de Heem]].<ref name=":0" />
 
Anthonis Van Dycki kuulsus on läbi ajaloo märkimisväärselt vähe muutunud. Kolmsada aastat pärast tema surma ei ole peaaegu miski tema reputatsiooni ähvardanud ja teda peetakse senini üheks andekamaks portreemaalijaks. Tema graatsilised tööd Genova, Flaami ja Inglise aristokraatidest on läbi kõikide kunstiperioodide ühed meeldejäävamad.<ref>{{Raamatuviide|autor=Philippe de Montebello|pealkiri=Anthonys"Anthony van Dyck": The Metropolitan Museum of Art Bulletin|aasta=1984-1985|koht=New York|kirjastus=The Metropolitan Museum of Art|lehekülg=3}}</ref>
 
Lisaks kuulsatele paraadportreedele maalis ta ka altarimaale. Temaatika oli pärit mütoloogiast või piiblist. Lisaks kasutas ta vesivärve ning arendas nn [[:en:Etching|söövitustehnikat.]]
 
Anthonis van Dycki töid saab iseloomustada järgmiste sõnadega: "suurepärane karakteristika, aadellikkus ja tõde". Tema elegantne stiil ja läbitungiv vaatenurk portreeritavate sisemaailma tõi talle eluajal suure edu. Inglismaal autasutas tema suurim patroon, kuningas Charles I, teda isegi rüütliseisusega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=7}}</ref>
37. rida ⟶ 39. rida:
 
=== Itaalia periood ===
Anthonis van Dyck oli Itaalias novembrist 1621 kuni sügiseni 1626. Ta reisis läbi terve poolsaare, et ammutada inspiratsiooni uutest allikatest, et enda oskusi edasi arendada. [[Rooma|Roomas]] kujutas ta üht oma patroonidest Kardinal Bentivogliot. Öeldakse, et see töö oli inspireeritud kõrgrenessanssi tipptegijatest [[Raffael|Raffaelist]] ja [[Tizian|Tizianist]]. Van Dyckil oli suur ambitsioon ning see lükkas teised kunstnikud tema rajalt kõrvale ning tõmbas ligi rikkaid ja haritud patroone. Van Dyck külastas ka [[Veneetsia]]<nowiki/>t, kus sai tutvuda veelgi rohkem Tiziani tööde ja sketšidega, mida kasutas hiljem inspiratsiooniks ka oma töödes. Lisaks oli ta 1624.-1625. aastal Palermos, kuid tema olulisem reis oli Genovasse kus ta tõusis lõplikult tippu kui oma generatsiooni tuntuim ja andekaim portreemaalija. Van Dycki dramaatilised maalid rikastest ja uhkelt riides aadlikest tekitasid nn "suurejoonelise stiili", mis kestis kuni 20. sajandini.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=87}}</ref>
[[Fail:Anthonis van Dyck Galleria Palatina-Firenze028-2.jpg|pisi|"Kardinal Bentivoglio" 1625]]
 
44. rida ⟶ 46. rida:
Van Dyck naases Antwerpenisse 1627. aasta suvel. Ta lahkus kunagi kodulinnast noore algajana ning naases suure meistrina, kellel oli juba laialdane kogemus üle terve Itaalia. Järgnevatel aastatel tekkis tal kodus veelgi enam võimalusi, eriti kuna teine tippmeister, Rubens, oli tihti diplomaatilistel missioonidel ja Antwerpenist eemal. Tal oli palju ambitsioone ning kasutas oma uusi oskuseid oma töödes. Näiteks ''[https://www.nationalgallery.org.uk/paintings/anthony-van-dyck-the-abbe-scaglia-adoring-the-virgin-and-child Cesare Scaglia Adoring the Virgin and Child]'', kus Van Dyck kombineeris oma portreemaalija oskused õppetundidega kompositsioonilisest puhtusest ja vagast emotsionaalsusest, mida ta oli õppinud vastureformatsioonide-aegsest Itaalia maalikunstist. Antwerpenis tagasi olles alustas ta ka ikonograafiaga, selleks, et oma töid veelgi enam levitada ja kuulsust koguda. Tal olid ühendused Londoni ja Hague'i õukondadega ning sellest perioodist pärineb ka mitmeid diplomaatilisi kirju, mis tõestavad tema rahvusvahelise kuulsuse levikut. Van Dyck lahkus Inglismaale ning naasis kodumaale veel ainult 1633.-1635. aastate vahel ning maalis peamiselt Brüsseli õukonda. Londonisse Charles I õukonda naases ta lõplikult 1635. aasta kevadel.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=103}}</ref>
 
=== IkonograafiaInglise periood ===
Tema portreede laialt levinud kuulsus oli seotud tema [http://www.mbrart.com/portfolio/iconography-van-dyck/ ikonograafiaga]. Nende tööde modellideks olid inimesed kõikidest eluvaldkondadest: tema lähedased sõbrad, teised kunstnikud, sõjaväelased, aadlikud. Läbi mitme aasta trükkisid tema töid erinevad Flaami ja Taani trükikojad. Mingi osa pilte avaldati isegi 1632. aastal raamatuna, aga kahjuks pole sellest koopiat säilinud. Trükkimisele saadeti üldiselt Van Dycki hinnatumad ja paremad tööd ning nendest, mis säilisid, avaldas Gillis Hendricx ka 1645. aastal kogumiku.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=135}}</ref>
 
=== Inglise periood ===
[[Fail:Anthony van Dyck - King Charles I of England, three-quarter portrait.jpg|pisi|"Charles I" 1632]]
Charles I õukonnas saavutas ta oma elu suurima kuulsuse. Ta saabus Londonisse 1632. aastal ning määrati kohe kõige tähtsamaks õukonna maalikunstnikuks. Charles I oli suur kunstiarmastaja ning ta tutvustas oma kunstiarmastust ka ülejäänud Inglismaale. Eriliselt oli fookuses [[Veneetsia]] [[renessanss]], mida Van Dyck väga oskuslikult jäljendas. Charles I lõi uusi reegleid õukonnaetiketile, mis jõudsid kõik ka Van Dycki maalidele. Ta segas vanu ja uusi stiile, et väljendada tõetruult tolleaegset Inglismaa kõrgklassi. Van Dycki tööd kuningast ja tema perekonnast on enim hinnatud. Kõrgtasemeliselt organiseeritud suureplaanilised projektid, mida Van Dyck juhtis, võimaldasid luua väga suure hulga portreesid. Nendes töödes kasutas ta tihti oma õpilaste abi. Sellegipoolest lõi Van Dyck ka ise suurejoonelisi ja imetlusväärseid töid, mis kinnitasid tema piiramatut andekust kuni tema enneaegse surmani 1641. aastal.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=147}}</ref>
 
=== Kostüümid ja stiilStiil ===
Oma Inglismaal veedetud aja jooksul hakkas van Dyck maalima kostüüme, mis udustasid faktide ja fiktiivse piire. Kuni van Dycki tulekuni maaliti kostüüme alati viimse detailini, aga van Dyck muutis kostüümimaalimise reegleid terves Põhja-Euroopas. Ta eemaldas moekad aksessuaarid, lisas müstilisi detaile ning maalis oma modelle isegi mitteformaalses riietuses. Riideid maalis ta alati tugevate ja laiade pintslitõmmetega. Selline laad levis lõpuks üle terve Euroopa.<ref>{{Raamatuviide|autor=Emilie E. S. Gordenker|pealkiri=VanAnthony van Dyck (1599-1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture|aasta=2001|koht=Belgia|kirjastus=Brepols Publishers|lehekülg=3}}</ref>
 
Van Dycki innovatsioonid kostüümimaalimises jätsid tugeva jälje Euroopa maalikunstisse terveks 17. sajandiks. Ta seadis standardid, mida kutsuti tihti rahvusvaheliseks portreestiiliks ("vandyckilik") ja võeti kasutusele õukondades üle terve Euroopa. Paljud Euroopa kunstnikud võtsid 17. sajandi teisel poolel Van Dycki stiili teadlikult omaks. Näiteks olevat maalikunstnik [[Jan de Baen]] seda teinud ja öelnud, et : "Tema pintslikunst on kõrgelt hinnatud ja nagu ka Rembrandt, leidnud palju järgijaid." See märkus tõestas, et tema stiili kopeerimine oli tol ajal valiku küsimus ja paljud kunstnikud võtsid üle tema kompositsiooni ning kostüümimaalimisstiili.<ref>{{Raamatuviide|autor=Emilie E. S. Gordenker|pealkiri=VanAnthony van Dyck (1599-1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture|aasta=2001|koht=Belgia|kirjastus=Brepols Publishers|lehekülg=69}}</ref>
 
Tema portreede laialt levinud kuulsus oli samuti seotud tema [http://www.mbrart.com/portfolio/iconography-van-dyck/ ikonograafiaga]. Nende tööde modellideks olid inimesed kõikidest eluvaldkondadest: tema lähedased sõbrad, teised kunstnikud, sõjaväelased, aadlikud. Läbi mitme aasta trükkisid tema töid erinevad Flaami ja Taani trükikojad. Mingi osa pilte avaldati isegi 1632. aastal raamatuna, aga kahjuks pole sellest koopiat säilinud. Trükkimisele saadeti üldiselt Van Dycki hinnatumad ja paremad tööd ning nendest, mis säilisid, avaldas Gillis Hendricx ka 1645. aastal kogumiku.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=135}}</ref>
 
Van Dycki innovatsioonid kostüümimaalimises jätsid tugeva jälje Euroopa maalikunstisse terveks 17. sajandiks. Ta seadis standardid, mida kutsuti tihti rahvusvaheliseks portreestiiliks ("vandyckilik") ja võeti kasutusele õukondades üle terve Euroopa. Paljud Euroopa kunstnikud võtsid 17. sajandi teisel poolel Van Dycki stiili teadlikult omaks. Näiteks olevat maalikunstnik [[Jan de Baen]] seda teinud ja öelnud, et : "Tema pintslikunst on kõrgelt hinnatud ja nagu ka Rembrandt, leidnud palju järgijaid." See märkus tõestas, et tema stiili kopeerimine oli tol ajal valiku küsimus ja paljud kunstnikud võtsid üle tema kompositsiooni ning kostüümimaalimisstiili.<ref>{{Raamatuviide|autor=Emilie E. S. Gordenker|pealkiri=Van Dyck and the representation of dress in seventeenth-century portraiture|aasta=2001|koht=Belgia|kirjastus=Brepols Publishers|lehekülg=69}}</ref>