Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 10 baiti ,  27 päeva eest
P
resümee puudub
Budismi esimene arengujärk Hiinas hõlmab [[Hani dünastia]] teise poole, [[Kolme riigi ajastu|Kolme riigi]] ja Lääne-Jin’i (265–316) aega.
 
Esimesel kolmel sajandil avaldas budism Hiina usuelule vähe mõju. Budism levis põhiliselt mitte-hiinlastestmittehiinlastest siseaasialaste seas, kes tegelesid lääne kaubateede kaudu sisse voolanud budistlike tekstide tõlkimise ja uurimisega. Hiinlastest koosnev haritud ülemkiht budismi vastu huvi ei tundnud.<ref name=":0" /><ref name=":1" />
 
Esimesed [[hiina keel]]de tõlgitud tekstid keskendusid pigem budistlikule [[mõtlus]]praktikale kui teoreetilis-filosoofilisele õpetusele, tõlgitud mitte-mahajaanamittemahajaana kirjutised käsitlesid põhiliselt meele valitsemise, hingamise ja kirgede maha surumise tehnikaid. Budistlikud mõtlusharjutused sobisid hästi kokku taoistlike huvidega füüsilis-vaimsete alkeemiatehnikate vastu; enne hiinakeelse budistliku terminoloogia väljakujundamist kasutati tekstide tõlkimisel suures osas taoistlikke mõisteid. Budismi peetigi Hiinas esialgu taoismi osaks.<ref name=":0" /><ref name=":1" />
 
=== Budism Hiinas 4.–6. sajandil ===
Hiina budismi viimase arenguetapi alguseks loetakse aastat 845, mil algas [[taoism]]i pooldajast keisri [[Wuzong]]i poolne budistide tagakiusamine. ''[[Tiantai]]'' ja ''[[Huayan|huayan’i]]'' koolkonnad hääbusid, tõenäoliselt seetõttu, et nende säilimine sõltus spetsialiseerunud kloostrimunkadest, kes aga keiserliku repressiooni all kõige rängemalt kannatasid. ''[[Chan]]'' ja ''[[jingtu]]'' ehk puhta maa koolkond, millel oli rohkem järgijaid ka lihtrahva hulgas, säilisid ning taastusid aegamööda. Budism pidi leidma endale koha aina enam konfutsianiseeruvas ühiskonnas konfutsianismi ja taoismi kõrval; lihtrahva hulgas ka kõigi kolme sünkretistliku seguna.<ref name=":1" />
 
Lühikese mongolite  valitsemisaja jooksul 1271–1368 tutvusid põhjapoolne Jini ja lõunapoolne Songi õukond ka [[Tiibeti budism|Tiibeti tantristliku]] [[vadžrajaana]] budismiga. Pärast mongolite mõju hääbumist jätkas Qingi dünastia Tiibeti tantristliku budismi [[Gelukpa koolkond|geluki]] haru toetamist, kuid see jäi siiski vaid keiserliku õukonna kultuseks.<ref name=":1" />
 
== Õpetuse rõhuasetuse muutused ja uued tõlgendused ==
* ''[[huayan|'''huayan''']]'' (華嚴宗, ''huáyánzōng''), asutanud Du Shun (杜順, ''Dù Shùn'') (557–640). Koolkond on ühenduslüliks [[joogatšaara]]le ja [[tantra]]le, keskendub "Lillevaniksuutra" (skr ''Avataṃsaka-sūtra'') tõlgendamisele.
* ''[[tiantai|'''tiantai''']]'' (天台宗, ''tiāntáizōng''), asutanud Zhiyi (智顗, ''Zhìyǐ,'' 538–597); koolkond keskendub "Lootossuutra" tõlgendamisele.
* ''[[jingtu|'''jingtu''']]'' (淨土宗, ''jìngtǔzōng''), asutanud Shandao (善導, ''Shàndǎo''). ''Jingtu'' ehk õnnemaa koolkond, ka puhta maa õpetus, keskendub piiritu valguse buddha [[Amitābha]]ga seonduvateleseotud harjutamisviisidele. Puhta maa õpetuse järgijate eesmärgiks on ümbersünd Amitābha buddha puhtale maale (sanskriti k. [[Sukhāvatī]], "õnnemaa"), kus tingimused [[buddha]] õpetuse järgimiseks on äärmiselt soodsad. Oluliseks harjutusmeetodiks on ''nian fo'' (jp ''nembutsu'') ehk "buddha nime lausumine", mis seisneb vormeli ''namo amituofo'' (jp. ''namu amida butsu'') kordamises, samuti Amitābha ja Sukhāvatī kujustamine ning kogutud pälvimuste teistele pühendamine.
* ''[[chan|'''chan''']]'' (禪宗, ''chánzōng''), koolkond rõhutab vahetut meeleharjutustega tegelemist.