Erinevus lehekülje "Biosemiootika" redaktsioonide vahel

P
Eesti keeles ei ole sellist sõna nagu "kommunikeerima". On "kommunitseerima", kuid selle asemel soovitatakse kasutada selle mõiste sisu paremini väljendavaid sõnu.
P (Eesti keeles ei ole sellist sõna nagu "kommunikeerima". On "kommunitseerima", kuid selle asemel soovitatakse kasutada selle mõiste sisu paremini väljendavaid sõnu.)
 
 
===Termini ajalugu===
Terminit "biosemiootika" kasutasid esimesena psühhiaater ja bioloog [[Friedrich S. Rothschild]] aastal [[1962]] ja semiootik [[Juri Stepanov]] aastal 1971, kuid laiemalt sai see tuntuks [[Thomas Sebeok]]i tööde kaudu alates 1970. aastate lõpust.
 
===Biosemiootika kujunemine===
 
==Biosemiootilise lähenemise kirjeldus==
Biosemiootika uurib elunähtusi kui [[märgisüsteem]]e ning [[märk]]ide (sealhulgas molekulide) kasutamist elusate märkide poolt, mitte lihtsalt kui [[molekul]]ide kogumit ja [[keemiline reaktsioon|keemilisi reaktsioon]]e. Ta püüab koondada [[bioloogia]] eri [[teadusharu|haru]]de, sealhulgas [[evolutsioonibioloogia]] tulemused uueks, ühtsemaks vaateks kesksetele elunähtustele, sealhulgas [[funktsioon (bioloogia)|funktsioon]]i ja [[tähistamine|tähistamise]] kujunemisele [[biosüsteem]]idest alates [[ribosoom]]ist kuni [[ökosüsteem]]ini ning alates [[biogenees]]ist kuni [[elu]] [[tähendus]]eni.
 
Biosemiootika püüab uute mõistete, teooriate ja juhtumiuuringute abil valgust heita mõnele [[semiootika]] lahendamata küsimusele, näiteks küsimusele tähistamise päritolust universumis.
Biosüsteemidele on omane neis asetleidvate füüsikaliste ja keemiliste protsesside väga kõrge organiseerituse aste, mis osalt rajaneb informatsioonilistel ja molekulaarsetel omadustel, mis 1960ndatel said tuntuks [[genoom]]i nime all. [[Ernst Mayr]] ja teised väljapaistvad bioloogid on näinud nendes informatsioonilistes aspektides üht [[elu]]protsessi [[emergentsus|emergentset]] omadust, mis on elule eriomane. Erandiks võivad osutuda [[arvuti]]d, ent erinevalt [[arvutiprogramm]]ide informatsioonilisest teleoloogilisusest, mis on inimeste poolt konkreetsetel eesmärkidel kavandatud, on organismide [[teleoloogia]] informatsioonilised karakteristikud seesmised: nad on välja kujunenud loodusliku [[evolutsioon]]i käigus [[kohastumine|kohastumisprotsesside]] tulemusena.
 
Traditsiooniline bioloogia ja [[bioloogiafilosoofia]] on neid protsesse käsitanud puhtfüüsikalistena ning mõistavad füüsikalisust [[reduktsionism|reduktsionistliku]] ja [[mehhanitsism|mehhanitsistliku]] traditsiooni mõjul väga kitsalt, seostades seda ainult [[toimivpõhjus]]tega. Biosemiootika on katse kasutada [[Charles Sanders Peirce]]'i vaimus inimestel ja mujal looduses esineva märkide dünaamilise aktiivsuse avara loogilise ja teadusliku uurimisena mõistetud semiootika mõisteid, et vastata küsimustele tähenduse, [[intentsionaalsus]]e ja [[psüühika]] bioloogilise emergentse ilmumise kohta. Neile küsimustele on mehhanitsistlikus ja [[füsikalism|füsikalistlikus]] raamistikus väga raske vastata.
 
Biosemiootika vaatekohast on elu evolutsioon ja semiootiliste süsteemide evolutsioon ühe ja sama protsessi aspektid. Loodusteaduslik lähenemine elu päritolule ja evolutsioonile on osalt tänu [[molekulaarbioloogia]] edusammudele arusaamist selle protsessi välistest aspektidest tublisti rohkendanud, kuid on ignoreerinud märkide aktiivsuse sisemisi kvalitatiivseid aspekte, mistõttu arusaam [[põhjuslikkus]]est on jäänud ühekülgseks. Keerukates [[iseorganiseerumine|iseorganiseeruvates]] biosüsteemides on oma osa ka [[vormpõhjus]]tel ja [[eesmärkpõhjus]]tel: vormpõhjused esinevad nn [[laskuv põhjuslikkus|laskuva põhjuslikkusena]], mis on suunatud tervikstruktuurilt (näiteks organismilt) üksikutele molekulidele, kitsendades nende toimimist, kuid ühtlasi andes neile funktsionaalse tähenduse kogu [[metabolism]]i suhtes; eesmärkpõhjused esinevad kalduvusena omandada harjumusi ning kujundada praeguste märgiaktide tulevasi [[tõlgend]]eid. Siinkohal on biosemiootika lähedane [[süsteemiteooria]], [[teoreetiline bioloogia|teoreetilise bioloogia]] ning keerukate iseorganiseeruvate süsteemide uurimise ideedele.
 
[[Molekulaarbioloogia]], [[kognitiivne etoloogia]], [[tunnetusteadus]], [[robootika]], [[neurobioloogia]] jt teadusharud tegelevad erinevate tasandite informatsiooniprotsessidega, aidates stiihiliselt [[biosemioos]]i (biosüsteemides esineva märkide aktiivsuse) tundmaõppimisele. Biosemiootika ise aga ei ole veel konkreetne distsiplinaarne uurimisprogramm, vaid üldine arusaam vajadusest uurida märgi rolli eluprotsessides ja katsed tulemusi koondada, et rajada bioloogiale semiootiline alus. Ta võib aidata jagu saada [[vaimufilosoofia]]s ikka veel kummitava [[Descartesi dualism]]i mõnest vormist. Kirjeldades [[keha (bioloogia)|keha]] ja [[vaim (mens)|vaim]]u vahelist järjepidevust, võib biosemiootika ka aidata mõista, kuidas inimese "vaim" võib naturalistlikus mõttes emergentselt ilmuda algelisematest loomse "teadmise" protsessides.
===Biosemiootilised küsimused<ref>Selles alajaotuses on kokkuvõte programmilisest artiklist [[Kalevi Kull]], [[Claus Emmeche]], [[Donald Favareau]] 2008. [https://www.academia.edu/331163/Biosemiotic_questions Biosemiotic Questions.] – ''[[Biosemiotics]]'' 1(1): 41–55.</ref>===
 
Nagu igale bioloogiatraditsioonile, on ka biosemiootikale iseloomulik, milliseid küsimusi selles peetakse bioloogia alusküsimusteks. Biosemiootika lisab mittesemiootilistele küsimustele semiootilised küsimused, et mõlemat lähenemist kasutades elu täielikumalt mõista. Biosemiootilised küsimused eristavad semiootilist bioloogiat mittesemiootilisest ([[reduktsionism|reduktsionistlikust]] ja [[füsikalism|füsikalistlikust]]) bioloogiast; ühtlasi on need küsimused, mida biosemiootik oma [[juhtumiuuring]]utes peaks esitama, ning küsimused, mis on biosemiootikas alles vastamata.
 
====Semiootiline ja mittesemiootiline eluteadus====
[[Semioos]] (tõeline [[märk]]ide aktiivsus, [[märgiprotsess]]id) leiab aset [[iseorganiseerumine|iseorganiseerumise]] kaudu iseorganiseeruvates [[süsteem]]ides. Märgiprotsessid ilmuvad [[emergentsus|emergentsete]] [[tähistamine|tähistamise]] ja [[tõlgendamine|tõlgendamise]] protsessidena, mis koordineerivad elussüsteemide bioloogilist iseorganiseerumist. Semioos on füüsikaliste komponentide bioloogilisteks subjektideks organiseerumise keskmes.
 
===Kuidas saab humanitaarteaduste uurimine informeerida biosemiootika uurimist?<ref>Selles alajaotuses on kokkuvõte programmilisest artiklist [[Donald Favareau]], [[Kalevi Kull]], [[Gerald Ostdiek]], [[Timo Maran]], [[Louise Westling]], [[Paul Cobley]], [[Frederik Stjernfelt]], [[Myrdene Anderson]], [[Morten Tønnessen]], [[Wendy Wheeler]] 2017. [https://www.academia.edu/32359623/How_can_the_study_of_the_humanities_inform_the_study_of_biosemiotics How Can the Study of the Humanities Inform the Study of Biosemiotics?] – ''[[Biosemiotics]]'' kd 10, nr 1: 9–31.</ref>===
====Sissejuhatus – [[Wendy Wheeler]]====
Biosemiootika sai alguse, kui humanitaarteaduste taipamised [[märk]]idest ja [[märgiloome]]st said kokku [[elu]] uurimisega. Algselt eraldi said semiootikud ja bioloogid aru, et elu on algusest peale seotud nähtuste lugemise ja tõlgendamisega. Nii nagu inimeste suhtlemisel on külgi, mis võivad tunduda mehaanilised, (näiteks sõna ja mõiste harjumuslikud assotsiatsioonid), on ka selliseid bioloogilisi reaktsioone. Aga info elu puhul ei saa olla mehaaniline. Olla elus tähendab hoolida ellujäämisest ja paljunemisest suuta muutustega (enamasti keskkonnasurvega) kohaneda. Hoolimine on eelkõige tunne, mida tuleb tahes-tahtmata tõlgendada. Aga tunded tekivad maailma sees olevas ihus. Et organismid saaksid ellu jääda ja õitseda, peab neil olema intentsionaalsed elamused ja eesmärgid [''purposes'']. Need on suhted objektidega, kuid mitte tingimata asjadega ([[John Deely]], ''[[Purely Objective Reality]]'', "Objective reality and the physical world: relation as key to understanding semiosis"). See eesmärk ei pea olema teadlik (ka enamik inimese tunnetusest ei ole eneseteadlik). Eesmärkide omamine, ühtede tulemuste eelistamine teistele, tähendab, et organism peab [[omailm]]as esinevatele intentsionaalsetele nähtustele tähendust [''significance''] omistama. Organismid peavad suutma mõtestama uudiseid, mis nendeni keskkonna kohta jõuavad. Meie meelte maailm ei näita kogu maailma. Me aistime ainult seda, mida on tarvis olemisest hoolimise tõttu. Maailma uudised saabuvad paistvate ja sundivate märkidena, mis esindavad maailma ligipääsmatut täiusest. Maailm on olenditele läbipaistmatu, looritatud. Teadus saab alguse, kui hakatakse süstemaatiliselt püüdma loori taha vaadata. See tähendab inspiratsiooni, mis avaldub algul religioonis ja filosoofias, hiljem teoorias ning vaatluse ja kontrolli kollektiivses ranguses. Inimese märgikasutus ja tähendusevajadus peab olema [[evolutsioon]]i saadus. Inimese vaim on niisugune, nagu ta on, sellepärast, et ta on osa loodusest ning tal on loodusele omased evolutsioonilise kasvu mustrid ja harjumused. Inimesele omane märgiloome ([[antroposemioos]]) on väike osa kõikjal elus (käitumisest kuni otsustamiseni rakus) esinevast üldisemast semiootilisest võimest. Nagu väitis [[Charles Sanders Peirce]], on kõigel elusal üks ühine muster. Humanitaarteadlased uurivad nende mustrite väljendumist ning nende kommunikeermistkommunitseerimist ja tähendust mitmesugustes kujutamise vormides – inimestes, jumalates, luules, müüdis, vestluses inimeste ja mitteinimestega. Elusale ühine tähendusloomevõime seisneb mustrite äratundmises ning liiasuses, mis teeb võimalikuks [[informatsioon]]i. Maailm ei koosne diskreetsetest ühemõõtmelistest signaalidest, mis kutsuvad esile mehaanilisi reaktsioone. Maailm on täis vormi- ja kontekstimuutusi, potentsiaalseid [[tähendus]]i. Organismid peavad suutma neid lugeda. Selle kujutlemine võimaldab mõelda laiemate maailmade võimalustest, tähenduse loojatest ja loomisest nii meis kui ka väljaspool meid. Meie ontoloogia tuleb semiootiliste objektide vahelistest suhetest, mitte lihtsalt asjadest. [[Gregory Bateson]] ütleb, et informatsioon on erinevus, mis teeb erinevuse.
 
 
==Teaduselu==
===Biosemiootikud===
Juhtivate biosemiootikute seas on [[Jesper Hoffmeyer]], [[Claus Emmeche]], [[Kalevi Kull]] ([[Kopenhaageni–Tartu koolkond]]) ja [[Terrence Deacon]].
 
Biosemiootikute hulka arvatakse teiste seas [[Luis Bruni]], [[Aleksei Šarov]], [[Søren Brier]], [[Marcello Barbieri]], [[Anton Markoš]], [[Howard Pattee]], [[Ya'ir Neuman]], [[Timo Maran]], [[Martin Krampen]], [[Frederik Stjernfelt]], [[Floyd Merrell]], [[John Deely]], [[Myrdene Anderson]], [[Lucia Santaella]], [[Marcel Danesi]], [[Winfried Nöth]], [[John Collier]], [[Donald Favareau]], [[Tommi Vehkavaara]] ja [[Günther Witzany]].
 
===Organisatsioonid===
==Kirjandus==
===Biosemiootilised üldkäsitlused===
*[[Jesper Hoffmeyer|Hoffmeyer J.]] 1996. ''Signs of Meaning in the Universe''. Bloomington: Indiana University Press.
**retsensioon: [[Kalevi Kull|Kull, K.]] 1998. Signs of meaning in the universe. ''Semiotica'', 120(3–4), 299–310.
*[[Andreas Weber|Weber, Andreas]] 2003. ''Natur als Bedeutung: Versuch einer semiotischen Theorie des Lebendigen''. Würzburg: Königshausen & Neumann.