|
[[Pilt:Anthonyvandyckselfportrait.jpeg|thumb|250px|Autoportree päevalillega, pärast 1633]]
'''AnthonisAnthonys van Dyck''' (22. märts 1599 Antwepen – 9. detsember 1641 London) oli flaami maalikunstnik. Teda tuntakse ka Sir Anthony Vandyke'i nimega ning [[Charles I]] õukonna enimhinnatud kunstnikuna. Samuti öeldakse, et van Dyck oli 1620. aastatel üks tuntumaid portreemaalijaid Itaalias ning üks mõjukamaid kunstnikke Põhja-Euroopas alates 1630. aastatest kuni 17. sajandi lõpuni. Teda peetakse [[paraadportree]] loojaks.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Walter A. Liedke|pealkiri=Anthonys van Dyck|aasta=1984–1985|koht=New York|kirjastus=The Metropolitan Museum of Art|lehekülg=4}}</ref>
[[Antwerpen]], kus kunstnik üles kasvas, oli varasemal sajandil üks Euroopa kunstielu suuremaid keskusidkeskuseid. Van Dyck oli üks paljudest andekatest kunstnikest, kes selles linnas 17. sajandi alguses töötas. Antwerpeniga oliolid seotud veel kunstnikud nagu [[Peter Paul Rubens]], [[Jacob Jordaens]], [[Jan Bruegel|Jan Bruegel Vanem]], [[Frans Snyders]], [[Cornelis de Vos]], [[Adriaen Brouwer]] ja järgmisest põlvkonnast [[David Teniers]] noorem, [[Jan Fyt]] ja taanlane [[Jan Davidz de Heem]].<ref name=":0" />
Anthonys Van Dycki kuulsus on läbi ajaloo märkimisväärselt vähe muutunud. Kolmsada aastat pärast tema surma ei ole peaaegu miski tema reputatsiooni ähvardanud ja teda peetakse senini üheks andekamaiksandekamaks portreemaalijaks. Tema graatsilised tööd Genova, Flaami ja Inglise aristokraatidest on läbi kõikide kunstiperioodide ühed meeldejäävamad.<ref>{{Raamatuviide|autor=Philippe de Montebello|pealkiri=Anthonys van Dyck|aasta=1984-1985|koht=New York|kirjastus=The Metropolitan Museum of Art|lehekülg=3}}</ref>
Anthonys van Dycki töid saab iseloomustada järgmiste sõnadega: "suurepärane karakteristika, aadellikkus ja tõde". Tema elegantne stiil ja läbitungiv vaatenurk portreeritavate sisemaailma tõi talle eluajal suure edu. Inglismaal autasutas tema suurim patroon, kuningas Charles I, teda isegi rüütliseisusega.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=7}}</ref>
=== Varane elu ja perekond ===
Anthonys van Dyck sündis jõukasse perekonda. Tema isa oli Frans van Dyck ja ema Maria Cuypers, kes oli Frans van Dycki teine naine. Nende peres kasvas kaksteist last. Maria Cuypers suri 1607. aastal. Franz van Dyck oli tuntud kaupmees, kes tegeles erinevate tekstiilide müügiga ja temaMaria abikaasaCuypers oli tuntud tikandikunstnik. Van Dyckide pere oli väga usklik. Anthonyse üks vendadest oli preester ning tema kaks õde liitusid kloostriga, ka Anthonys ise liitus oma elu jooksul kogudusega ning kuigi nägi oma elu jooksul ilmselt mitmeid rahvusvahelisi intriige, jäi siiski kuni surmani usule truuks.<ref name=":1">{{Raamatuviide|autor=Walter A. Liedke|pealkiri=Anthony van Dyck|aasta=1984-1985|koht=New York|kirjastus=The Metropolitan Museum of Art|lehekülg=6}}</ref>
10-aastaselt sai van Dyckist [[Hendrik van Balen]]<nowiki/>i õpilane. Ja kuigi van Balen oli tol ajal AntwepeniAntwerpeni kunstnikegildi juht, siis arvatakse, et van Baleni väikesemõõdulised kompositsioonid ei mõjutanud van Dycki pooltki nii palju kui Rubensi ekstravagantsed ja suurejoonelised tööd.<ref name=":1" />
Paljude allikate kohaselt, mis kahjuks toetuvaid vaid inimeste mäludelemälule ja mitte kinnitatud faktidele, oli van Dyckil isiklik stuudio ja õpilased juba 1615. aastaks, kui ta ise oli vaid 16-aastane. Teda peeti oma aja pintsliga Mozartiks, kellel oli pintsel käes. Lisaks onväideti varem väidetud, et ta ei olnud oma elu jooksul kunagi Rubensi õpilane, aga ühes hilisemas uurimuses, mille viis läbi [[Margaret Roland]], leiti tõendeid, et oma hilises teismeeas van Dyck siiski Rubensiga kokku puutus. Hiljem oli ta ka Rubensi assistent ja tema 1618. aastaks jaka Rubensi gildi liige.<ref>{{Raamatuviide|autor=Walter A. Liedke|pealkiri=Anthohys van Dyck|aasta=1985-1985|koht=New York|kirjastus=The Metropolitan Museum of Art|lehekülg=6-9}}</ref>
Antonys van Dycki varasemad tööd peegeldavad tugevalt tema päritolu, mis oli rikkas kunstilises Antwerpenis. Rubens viitas van Dyckile 1618. aastal kui oma parimale õpilasele. Rubensi mõju van Dyckile tuleb kõige rohkem välja tema portreedes, kus ta kujutab porteeritavate siseelu äärmiselt suure psühholoogilise täpsusega. See stiil vallutas hiljem kõik tema ajaloolised portreemaalid.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=55}}</ref>
=== Itaalia periood ===
Anthonys van Dyck oli Itaalias novembrist 1621 kuni sügiseni 1626. Ta reisis läbi terve poolsaare, et ammutada inspiratsiooni uutest allikatest, et enda oskusi edasi arendada. Roomas kujutas ta üht oma patroonidest Kardinal Bentivogliot. Öeldakse, et see töö oli inspireeritud kõrgrenessanssi tipptegijatest [[Raffael|Raffaelist]] ja [[Tizian|Tizianist]]. Van Dyckil oli suur ambitsioon ning see lükkas teised kunstnikud tema rajalt kõrvale ning tõmbas ligi rikkaid ja haritud patroone. Van Dyck külastas ka Veneetsiat, kus sai tutvuda Titiani tööde ja sketšidega, mida kasutas hiljem inspiratsiooniks ka oma töödes. Lisaks oli ta1624ta 1624.-1625. aastal Palermos, kuid tema olulisem reis oli siiski Genovasse kus ta tõusis lõplikult tippu kui oma generatsiooni tuntuim ja andekaim portreemaalija. Van Dycki dramaatilised maalid rikastest ja uhkelt riides aadlikest tekitasid nn "suurejoonelise stiili", mis kestis kuni 20. sajandini.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=87}}</ref>
=== Teine Antwerpeni periood ===
Van Dyck naases Antwerpenisse 1627. aasta suvel. Ta lahkus kunagi kodulinnast noore algajana ning naases suure meistrina, kellel oli juba laialdane kogemus üle terve Itaalia. Järgnevatel aastatel tekkis tal kodus veelgi enam võimalusi, eriti kuna teine tippmeister, Rubens, oli tihti diplomaatilistel missioonidel ja Antwerpenist eemal. Tal oli palju ambitsioone ning kasutas oma uusi oskuseid oma uutel töödeltöödes. Näiteks ''Cesare Scaglia Adoring the Virgin and Child'', kus Van Dyck kombineeris oma portreemaalija oskused oma õppetundidega kompositsioonilisest puhtusest ja vagast emotsionaalsusest, mida ta oli õppinud vastureformatsioonide-aegsest Itaalia maalikunstist. Antwerpenis tagasi olles alustas ta ka ikonograafiaga, selleks, et oma töid veelgi enam levitada ja kuulsust koguda. Tal olid ühendused Londoni ja Hague'i õukondadega ning sellest perioodist pärineb ka mitmeid diplomaatilisi kirju, mis tõestavad tema rahvusvahelise kuulsuse levikut. Van Dyck lahkus Inglismaale ning naasis kodumaale veel ainult 1633.-1635. aastate vahel ning maalis peamiselt Brüsseli õukonda. Londonisse Charles I õukonda naases ta lõplikult 1635. aasta kevadel.<ref>{{Raamatuviide|autor=Stijn Alsteens, Adam Eaker|pealkiri=Van Dyck the anatomy of portraiture|aasta=2016|koht=New Haven, United States|kirjastus=Yale University Press|lehekülg=103}}</ref>
=== Ikonograafia ===
|
