Max Laosson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
eluloo täiendus |
||
11. rida:
1941. aastal [[Suvesõda|Suvesõjas]] oli Laosson [[Mustvee]] [[Hävituspataljonid Eestis|hävituspataljon]]i komissar. Teise maailmasõja ajal töötas M. Laosson NSV Liidus rindeväeosade ja tagala ajalehtede ([[Punaväelane (ajaleht)|Punaväelane]] jt) vastutava sekretäri ja toimetajana ning Leningradi Eesti raadio peatoimetjana. 1944. aasta aprillist oli M. Laosson [[EK(b)P Tartumaa Komitee]] sekretär. 1944. aasta riikliku plaani eduka täitmise est autasustati M. Laossoni Isamaasõja I järgu ordeniga ning 1945. aastal [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium]] autasustas teda [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri|aukirjaga]].
Max Laosson sai tuntuks oma kõnega [[EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum]]il (1950), kus süüdistas mitmeid tuntud kultuuritegelasi ([[Nigol Andresen]], [[Johannes Semper]], [[Adamson-Eric]], [[Hans Kruus]] jt) [[kodanlik natsionalism|kodanlikus natsionalismis]], antimarksismis jne. Selle pleenumi otsuste tagajärjel sattusid süüdistatud tagakiusamise alla ja neid represseeriti. Laialdase tuntuse ja tolleaegse tunnustuse nii ENSV (Laossonile anti 1950 Nõukogude Eesti preemia) kui liidu tasandil pälvis Laossoni artikkel "Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest" (1949 ajakirjades [[Eesti Bolševik]] ja [[Looming]]), milles hindas ümber 20. sajandi eesti kirjanikke stalinliku kultuurigenotsiidi printsiipidest lähtudes. Artiklist sai mõneks ajaks normatiivne eeskuju teistele kriitikutele<ref>EKBL, 2000, lk. 272.</ref>. 1950-53 oli ta [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] juures asuva Kunstide Valitsuse juhataja.
==Teosed==
| |||