Vladimir Salnikov: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
37. rida:
1980. aastate alguses oli Salinikov pikematel distantsidel toimunud vabaujumise võistluste absoluutne valitseja: 1982. aastal säilitas ta oma maailma tiitlid ja aasta hiljem püstitas ta Euroopa meistrivõistlustel uue maailmarekordi 1500 m vabaujumises ajaga 14.54,76:see rekord püsis 1991. aastani, kui selle ületas sakslane [[Jörg Hoffmann]] (Salinikovi rekord oli tegelikult Glen Housmani poolt 1990. aasta Austraalia ujumismeistrivõistlustel ületatud, kuid elektroonilise ajaarvestuse rikke tõttu uut rekordaega ei kinnitatud).
Nõukogude Liit boikoteeris [[1984. aasta suveolümpiamängud|1984. aasta suveolümpiamänge]] [[Los Angeles]]es, nii et Salnikov ei saanud oma tiitlit kaitsta. Salnikov läks [[Soul]]i [[1988. aasta suveolümpiamängud|1988. aasta olümpiamängudele]] 28-aastaselt, kui teda peeti liiga vanaks. Ta oli püstitanud 1986. aastal [[ujumise maailmarekordid|maailmarekordi]] 800 m vabaujumises, kuid ei naasnud enam kunagi endise vormi juurde. [[1986. aasta ujumise maailmameistrivõistlused|1986. aasta maailmameistrivõistlustel]] lõpetas ta 1500 meetri vabaujumises neljanda kohaga ega pääsenud [[1987. aasta ujumise Euroopa meistrivõistlused|1987. aasta Euroopa meistrivõistlustel]] finaali. Tema olümpiaeelsed tulemused ei vastanud Nõukogude olümpiakoondisele kehtestatud normidele ja meeskonda kuulus ta ainult Nõukogude ametnike sekkumisega. Salnikov ei andnud alla ja võitis 1500 meetri vabaujumises olümpiakulla. Ta tunnistas hiljem, et sellel võistlusel läks ta kindla peale välja. Tol õhtul [[Olümpiaküla]] restorani sisenedes austasid teda teised sportlased seisvate ovatsioonidega.
Tema treenerit Igor Koškinit tunnustatakse Salnikovi maailmatasemele viimast. Hiljem oma karjääri jooksul viibis Salnikov lühikest aega USA-s [[Mission Viejo]]'s, kus ta töötas koos treenerite Mark Shuberti, Brian Goodelli ja Tim Shaw'ga. 1980ndate keskel lahkus Salnikov Koshkinist, kes arvas, et 25-aastasel ujujal pole edasisi väljavaateid. Alates 1984. aastast juhendas teda abikaasa Marina, endine Nõukogude kergejõustiku rekordiomanik 100 meetri jooksus ja spordipsühholoog.
Pärast 1988. aasta olümpiamänge loobus Salnikov tippspordist ja töötas kuni 1990. aastani Nõukogude ujumismeeskonna peatreenerina. Samal ajal oli ta aastatel 1989–1991 Nõukogude Ujumisliidu asepresident. Aastatel 1991–2001 töötas ta ettevõttes Olimp ja esindas Speedot Venemaal. Aastatel 1984–1990 oli ta Nõukogude Olümpiakomitee liige ja aastatel 1991–2000 Rahvusvahelise Ujumisliidu ([[FINA]]) sportlaste komisjoni liige. 2009. aastal valiti ta Venemaa Ujumisliidu presidendiks.
Salnikovi autasustati [[Tööpunalipu orden]]iga (1980), [[Lenini orden]]iga (1985), [[Oktoobrirevolutsiooni orden]]iga (1988) ja [[Austuse orden]]iga (2010). 1993. aastal paigutati ta rahvusvahelise ujumise kuulsuste halli (International Swimming Hall of Fame). Ta on lõpetanud [[Lesgafti-nimeline Riiklik Kehakultuuri Ülikool|Peterburi Lesgafti kehakultuuri instituudi]] ja omandanud pedagoogika doktorikraadi.
| |||