Erinevus lehekülje "Eesti kaitsevägi" redaktsioonide vahel

parandatud topeltsõna (booster)
(parandatud topeltsõna (booster))
 
12. novembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus luua ka [[regulaarsõjavägi|regulaarsõjaväe]], mille juhtorganiks oli [[Eesti Diviisi Staap]] kindral Larka juhtimisel. [[28. november|28. novembril]] tungisid Punaarmee väeosad üle Narva jõe ja algas Eesti iseseisvuse kaitseks [[Eesti Vabadussõda]]. Vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85 000 meest, kellele vahetu reservi moodustasid 32 000 sõjaliselt koolitatud kaitseliitlast. Kaitseliidus tervikuna oli üle 100 000 mehe. Võiduka Vabadussõja Venemaaga lõpetas [[2. veebruar]]il 1920 sõlmitud [[Tartu rahu]], millega [[Nõukogude Venemaa]] tunnustas Eesti riiki selle etnilistes piirides ja loobus igaveseks kõigist pretensioonidest Eesti territooriumile. Vabadussõda nõudis ohvriks 5000 eesti sõjaväelase elu.
;Maailmasõdade vahelise perioodi kaitsejõud
Pärast Vabadussõda säilis Eesti riigikaitse struktuur laias laastus muutmatuna, seades eesmärgiks saada moodsa lääneliku väikeriigi armeeks. Eesti sõjaväe väljaõpe viidi kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1928. aastal loobus Eesti kaheaastasest [[ajateenistus]]est ja venepärastest väeüksuste nimetustest (rood, polk) mindi üle üle euroopalikele nimetustele (kompanii, rügement).
 
Teise maailmasõja eelõhtul oli Eesti sõjaväes 1500 ohvitseri, 2400 kaadriallohvitseri ja 12 000 ajateenijat. Väljaõpetatud reserv küündis 147 000 meheni, kellest 43 000 olid kaitseliitlastena pidevas treeningus.