Erinevus lehekülje "Aleksandr Grin" redaktsioonide vahel

resümee puudub
{{ToimetaAeg|kuu=märts|aasta=2007}}
[[Pilt:AlexanderGrin.jpg|frame|right]]
'''Aleksandr Grin''' (ka ''Aleksander Grin''; Александр Грин; õieti '''Aleksandr Stepanovitš Grinevski''' (vene Александр Степанович Гриневский; poola ''Aleksander Gryniewski''; [[23. august]] ([[Juliuse kalender|vana kalendri]] järgi 11. august) [[1880]] [[Slobodskoi]] [[8. juuli]] [[1932]] [[Starõi Krõm]]) oli vene proosakirjanik, [[romantiline realism|romantiline realist]].
 
Hoolimata oma romaanide ja jutustuste armastatusest ei elanud ta nendest ära ning sattus alatasa vaesusse. Tänapäeval on ta üks loetavamaid vene kirjanikke ning tema looming on Venemaal väga armastatud.
 
Tema teoste tonaalsus ulatub fantastilisest muinasjutulisusest veidra huumorini (viimast leidub eriti lühijuttude puhul). Tema loomingus on [[utoopia]], [[imeulme]], [[gooti romaan]]i ja [[müsteeriumikirjandus]]e elemente. Ta on loonud omapärase kunstilise maailma, kus elavad ideaalsed kangelased, kes leiavad oma õnne ja teevad teoks oma unistused; see maailm erineb põhimõtteliselt [[Edgar Allan Poe]] maailmast, kuigi teda viimasega sageli võrreldakse. Silmatorkavad on heakõlalised ja assotsiatiivsed väljamõeldud isiku- ja kohanimed.
 
== Elu ja looming ==
Aleksandr Grinevski sündis 11. (23.) аugustil 1880 [[Vjatka kubermang]]us [[Slobodskoi]] linnakeses. Tema isa [[Stefan Gryniewski]] (StefanStepan Jevzibijevitš Grinevski) oli 16-aastasena [[asumine|asumisele]] saadetud [[poolakas|poolakas]], [[VilnaWilno kubermang]]u [[DysnaDzisna maakond|DysnaDzisna maakonna]] pärusaadlik, kes oli võtnud osa [[Jaanuariülestõus]]ust. Ta töötas väikeametnikuna (haigla arvepidajana, õlletehase teenistujana) ning tuli vaevalt ots otsaga kokku. Aleksandri ema oli [[venelased|venelanna]], kes suri 37-aastasena, kui poiss oli 13-aastane. Aleksandril oli kolm õde-venda.
 
Varsti pärast Aleksandri sündi kolis perekond [[Vjatka]]sse.
 
Aastal [[1888]] hukkus tennistuskohustusteteenistuskohustuste täitmisel kirjaniku lell alampolkovnik Grinevski. Temalt saadi päranduseks kolm suurt kohvritäit poola-, vene- ja prantsuskeelseid raamatuid. Kaheksa-aastane Aleksandr sukeldus neid lugedes [[Jules Verne]]'i ja [[Thomas Mayne Reid]]i külgetõmbavasse maailma, kust ta ei tahtnud enam reaalsusesse tagasi tulla. Raamatute tõukel unistas ta [[madrus]]ena merele minemisest. Nii püüdis ta hiljem mitu korda kodust põgeneda.
 
Aastal [[1889]] astus Aleksandr Grinevski Vjatka [[reaalkool]]i. Usuõpetuses, geograafias ja ajaloos olid tal väga head hinded. ArutmeetikasAritmeetikas aitas teda isa, nii et ta seaisai sellegagi hästi hakkama, kuid teised ained valmistasid talle tõsiseid raskusi. Ta hakkas kirjutama luuletusi, milles ta pilkas mõningaid õpetajaid. Selle eest sai ta korduvalt karistada ning lõpuks heideti ta koolist välja. Aastal [[1894]] pani isa ta neljaklassilise linnakooli. Tulevane kirjanik paistis silma oma entsüklopeediliste teadmistega, kuid tal tekkisid probleemid väljakutsuva käitumise tõttu ning teda ähvardati kaks korda koolist välja heita. Siiski lõpetas ta [[1896]] kooli, lootes, et diplom aitab tal merekooli sisse saada.
 
Pärast kooli lõpetamist sõitis 16-aastane Aleksandr Grinevski [[Odessa]]sse, kaasas isalt saadud 25 rubla. Tee peal kulus suurem osa rahast ära, nii et Odessasse jõudis ta 6 rubla ja väikese pagasiga. OdesaOdessa jättis oma haljastatud tänavate, eksootilisi kaupu täis luksuslike poodide ning maste täis sadamaga noorele AleksdandrAleksandr Grinevskile sügava mulje. Ent laevale madruseks ei tahetud teda võtta. Kaks nädalat elas ta peaaegu hulkurina, teenides [[pakikandjana]] kopikaid. Lõpuks õnnestus tal pääseda [junga]]ks [[aurik]]ule Platon. Nii nägi ta esimest korda [[Kaukaasia]]t ja [[Krimm]]i. Pärast seda oli ta jälle kuude kaupa ilma tööta. Ta suundus [[Herson]]i, kus ta võeti [[purjelaev]]ale Svjatoi Nikolai, mis vedas [[katusekivi|katusekive]]. Aleksandr tegi laeval mitmesuguseid töid: tegi süüa, lõhkus puid, seisis vahis. Töö ja elutingimused olid väga rasked: magada tuli paljal põrandal, mis koosnes laudadest, mille ümber olid mähitud märjad kaltsud. Lõpuks pandi teda vastutama tee peal katki läinud katusekivide eest. Aleksandr läks Odessasse tagasi ning sai seal meremeheks laevale Tsesarevitš, mis sõitis [[Aleksandria]]sse. See jäi tema elu ainsaks välisreisiks. Tal õnnestus saada madruseks laevale, mis kurseeris marsruudil Odessa—Odessa–[[Bathumi]]—Odessa–Odessa.
 
Ta naasis koju Vjatkasse. Seal püüdis ta jälle elatuda juhutöödest, kuid see ei õnnestunud. Ta suundus [[Bakuu]]sse, kus ta hakkas [[naftaplatvorm]]i [[tuletõrjuja]]ks. Pärast seda oli ta jälle ilma tööta. Siis hakkas ta [[kalur]]iks ning haigestus [[malaaria]]sse. Nüüd hakkas ta jälle meremeheks, kuid läks varsti tagasi isa juurde. Hiljem suundus ta [[Uural]]isseitesse, kus ta oli algul [[kullaotsija]], hiljem [[puuraidur]].
 
Raskest tööst meeleheitel olles astus ta kevadel [[1902]] vabatahtlikult sõjaväkke. Sõjaväeteenistus osutus julmaks dressuuriks. Nelja kuu pärast ta põgenes. Ta võeti kinni ning teda karistati kolmekuulise [[kartser]]iga leiva ja vee peal. Ta viidi üle [[Sevastopol]]isse. Seal sattus ta [[esseerid]]e mõju alla. Ta põgenes teist korda [[kasarm]]ust ning hakkas tegelema [[revolutsiooniline tegevus|revolutsioonilises tegevuses]]. Aastal [[1903]] [[arreteerimine|arreteeriti]] ta [[propaganda]]töö eest [[Sevastopol]]i madruste seas. [[Põgenemiskatse]] eest pandi ta [[range režiimiga vangla]]sse, kus ta istus umbes kaks aastat. Ta vabastati [[amnestia]]ga Sevastopoli vanglast ning ta suundus [[Peterburi|Peterburgi]].
 
Aastal [[1906]] arreteeriti Grin [[Peterburi]]s uuesti ning ta saadeti neljaks aastaks välja [[Siber]]isse [[Tobolski kubermang]]u [[Turinsk]]isse. Ta põgenes Vjatkasse, hankis endale isa abiga võõra [[pass]]i hiljuti surnud A. Malginovi nimele, millega ta sõitis Peterburgi.
 
Aastal 1906 sündis tema esimene poliitiliselt angažeeritud jutustus (agitatsiooniline brošüür) "Заслуга рядового Пантелеева" ("Reamees Pantelejevi teene"), mis pidi avaldatama initsiaalide А. С. Г. (A. S. G.) all. Tiraaž konfiskeeriti politsei poolt trükikojas ning põletati. Pseudonüüm A. S. Grin ilmus esimest korda jutustuse "Случай" ([[1907]]) juures (teistel andmetel jutustuse "Апельсины" ("Apelsinid"; [[1908]]) juures. Aastal [[1908]] ilmus Grinil esimene kogu "Шапка-невидимка" ("Võlukübar") alapealkirjaga "Рассказы о революционерах" ("Jutustused revolutsionääridest").
 
Kirjutades aina uusi jutustusi, leidis Grin aegamööda oma stiili, mis tegi hiljem populaarseks ja armastatuks. Kirjaniku enese sõnul ilmus tema esimene romantiline novell ("Остров Рено") [[1909]]. aastal. Järgnesid teised samas laadis teosed "Колония Ланфиер" ([[1910]]), "Зурбаганский стрелок" ([[1913]]), "Капитан Дюк" ([[1915]]).
 
Aastal [[1910]] pandi ta jälle vangi, seekord [[Arhangelski kubermang]]us. Peterburgi naasis ta mais [[1912]]. Peterburis sõi ta end kirjandusringkondadesse sisse ning tegi kaastööd paljudele ajakirjadele. [[1916]]. aastal hakkas ta kirjutama jutustust "feeria-jutustust" (повесть-феерия) "Алые паруса" ("[[Punased purjed]]" (ilmus [[1923]]).
 
Et Grinil tekkis võimudega konflikt, pidi ta [[1916]]. aasta lõpust varjama end [[Soome]]s. Pärast [[Veebruarirevolutsioon]]i puhkemist naasis ta [[Petrograd]]i. Kevadel [[1917]] kirjutas ta jutustus-olukirjelduse "Пешком на революцию", mis andis tunnistust kirjaniku lootusest uuenemisele. Varsti aga pidi ta pettuma.
 
Aastal [[1919]] mobilkiseeritimobiliseeriti Grin [[Punaarmee]]sse [[sideväelane|sideväelaseks]] ja ta haigestus [[tähniline tüüfus|tähnilisse tüüfusesse]]. Raskelt haige kirjanik viidi [[1920]]. aastal Petrogradi, kus tal [[Maksim Gorki]] kaasabil õnnestus saada [[akadeemiline pajuk]] ja tuba "Kunstide maja]]s", kus ta elas kõrvuti V.[[Vladimir PjastiAleksejevitš Pjast]]i, V.[[Vsevolod A.Aleksandrovitš Roždestvenski]], [[Nikolai Semjonovitš Tihhonov]]i ja [[Marietta Sergejevna Šaginjan]]iga.
 
Kodusõja ajal avaldati tema teoseid ajakirjas [[Plamja]]. jutustus "[[Punased purjed]]" ilmus [[1923]].
 
Aastal [[1924]] avaldati [[Leningrad]]is Grini [[romaan]] "Блистающий мир" ("[[Sädelev maailm]]"). Samal aastal kolis Grin [[FeodossijaFeodossia]]sse. Ta sattus parteiga konflikti.
 
AaastalAastal [[1930]] kolis Grin [[Starõi Krõm]]i. Seal suri ta 8. juulil 1932.
 
Aastal [[1970]] asutati FeodossijasFeodossias Grini muuseum. Tema [[majamuuseum]] tegutseb ka Starõi Krõmis.
 
==Teosed==
Anonüümne kasutaja