Elektrikitarrimuusika: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Parveto (arutelu | kaastöö)
Täpsustused jazzi osas.
Parveto (arutelu | kaastöö)
Tekitatud alajaotused.
7. rida:
Nii varase perioodi elektrikitarrimuusika, Soome ''rautalanka'' kui [[Kreeka muusika]] puhul on iseloomulik see, et [[efektivahend]]ite kasutamine on peaaegu olematu. Helide kestvuse suurendamiseks hakati küll kasutama [[Signaali nivoo automaatne reguleerimine|signaali nivoo automaatse reguleerimise]] vahendeid ja tehisliku [[Kajamasin|kaja masin]]aid ([[reverberatsioon]]i).
 
=== Elektrikitarrimuusika maailmas ===
[[Elektrikitarr]] oli 1940-ndate lõpul veel väga uudne muusikainstrument, mille kasutus esialgu piirdus orkestri ühe instrumendina, kuid tänu võimendusele sai elektrikitarr helitugevuse poolest võrreldavaks teiste orkestri pillidega või isegi ületas neid. [[Džässmuusika]] väikestes koosseisudes hakati elektrikitarri kasutama sooloinstrumendina juba 1931. aastal. Esimene suure tuntuse saavutanud jazzelektrikitarrist oli Wes Montgomery<ref>{{Netiviide|autor=|url=https://www.udiscovermusic.com/stories/best-jazz-guitarists/|pealkiri=Best jazz guitarists|väljaanne=|aeg=|vaadatud=08.10.2019}}</ref>. Ka [[bluus]]muusikas sai elektrikitarr oluliseks instrumendiks.
 
[[Les Paul]] koos [[Mary Ford]]iga olid esimesed, kes kasutasid elektrikitarri ja [[Magnetiline helisalvestus|magnethelisalvestuse]] võimalusi nn [[trikksalvestus]]te tegemiseks. Nende esitatud 1950ndate esimese poole lood saavutasid edetabelites kõrgeid kohti (kaks olid USA-s [[Billboardi edetabel|Billboardi edetabelis]] esikohal).
 
1950ndatel hakkasid mitmed kitarristid (Duane Eddy, Chet Atkins jt) kasutama elektrikitarri. Mitmed nende esitatud lood said samuti suure menu osaliseks, kuid üldiselt polnud nende edu Les Pauli ja Mary Fordi omaga enam võrreldav. Suure tõenäosusega oli selle põhjuseks ''[[rock'n'roll]]''<nowiki/>'i tulek.
15. rida ⟶ 16. rida:
1950ndate lõpupoole hakkasid mitmed rokkansamblid kasutama elektrikitarre ansambli põhiliste pillidena - soolokitarri, saatekitarri ja basskitarri kujul. Lisaks hakati ansamblites kasutama [[Elektronorel|elektronorelit]] või [[Hammondi orel|Hammond-orelit]]. Umbes sellise koosseisuga ansamblid hakkasid tegema instrumentaalmuusikat (Johnny & the Hurricanes, Champs, Dick Dale, Ventures, Shadows, Tornados, Spotnicks, Sounds jt). Osad neist kasutasid väga futuristlikku helikeelt ja tihti maailmaruumiga (kosmosega) seotud temaatikat (Tornados, Spotnicks). Sellest suunast lähtuvaks võib pidada hilisemat elektropoppi ([[Elektrooniline rock|elektroonilist rokki]]).
 
Hilisemas [[Popmuusika|pop]]- ja [[biitmuusika]]s sai selline koosseis põhiliseks (näiteks Johnny Kidd & the Pirates, UK 1960, The [[The Beatles|Beatles]]). Mõned neistalgselt instrumentaalrokiinstrumentaalrokki esitanud ansamblitest said ka ise hiljem [[biitpop]]i esindajateksesindajad (näiteks Fireballs USAs). Instrumentaalne elektrikitarrimuusika moodustas olulise osa ka [[Surfimuusika|''surf''-muusikast]].
 
Hiljem ilmusid mitmetelt esitajatelt ([[Jimi Hendrix]], Peter Green, [[Jeff Beck]], [[Eric Clapton]], [[Carlos Santana]] jt) üksikud väljapaistvad instrumentaallood, milles kasutati elektrikitarri põhiinstrumendina ("Albatross" jt). Kuid need jagunesid eri stiilide (''[[hard rock]]'', ''blues rock, [[progressive rock]]'' jm) vahel.
 
Elektrikitarrimuusikuna on hiljem silma paistnud multiinstrumentalist [[Mike Oldfield]].
 
=== Elektrikitarrimuusika Eestis ===
Eestis on elektrikitarrimuusika alal silmapaistvat edu saavutanud [[Erki Pärnoja]].
 
Eesti muusikat on elektrikitarrimuusika kujul esitanud Belgia kitarrist [[Francis Goya]].
 
==Vaata ka==
* [[Rautalanka]]
* [[Instrumentaalrokk]]
 
==Viited==
 
[[Kategooria:Instrumentaalmuusika]]