Erinevus lehekülje "Litograafia" redaktsioonide vahel

resümee puudub
 
'''Litograafia''' ehk '''kivitrükk''' ([[kreeka keel]]es ''lithos'' 'kivi' + ''graphō'' 'kirjutan') on [[lametrükk|lametrükitehnika]], mis põhineb [[rasv]]a ja [[vesi|vee]] vastastikuse tõukumise [[printsiip|printsiibil]] ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks [[litokivi|kiviplaati]].
 
Trükkimiseks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud [[lubjakivi]]plaat ehk [[litokivi]] ja sellelemillele joonistataksekantakse kujutislitokriidi, rasvase-tuši [[kriit|kriidi]] ja/või [[tušš|tušiga]]-pliiatsi abil kujutis, motiiv tagurpidi. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga [[lämmastikhape|lämmastikhappe]] [[lahus]]ega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga. Joonisevabadel pindadel laiendab [[hape]] kivi [[poor]]e ja muudab pinna aga vastuvõtlikuks vee toimele. Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks [[kummiaraabik]]uga. [[Tõmmis (graafika)|Tõmmis]]t tehes kantakse [[trükivärv]] niisutatud kivile – värv jääb püsima [[joonistus]]ele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse kõrgtrükipaberile spetsiaalse [[litopress]]iga (vanasti koos meistriga käsitsi, nüüd juba elektrimootori abil).
 
Varasemate [[graafika]]tehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.
[[Eesti]] esimese litotöökoja asutas kunstnik [[Carl Sigismund Walther]] [[1818]]. aastal [[Tallinn]]as. [[1832]]. aastal rajas [[Georg Friedrich Schlater]] [[Tartu]]sse litograafiameetodil töötava trükikoja. Sama sajandi teisel poolel võeti litograafia kasutusele ka mitmes varem asutatud trükikojas ning sajandi lõpul loodi suur hulk uusi trükikodasid.<ref>[http://www.eha.ee/fondiloend/frames/struc_prop.php?id=691&lid=933 9.4.1. Kirjastused. Trükikojad. Raamatukauplused]</ref>
 
Litograafia püsis trükikodades kasutusel kuni 1970. aastateni, mil selle vahetas välja ofsettrükk. 1970ndatel harrastati Eestis ka fotolitot, kus kivile kanti valgustundlik kiht, millele projitseeriti foto. Teise maailmasõja eelsest ajast oli levinud ka mõiste „autolito“: see tähendas seda, et kivile kandis kujutise ja selle trükkis ka paberile autor ise, mitte meister.<ref>[[Leonhard {{Netiviide|autor=Lapin]]:, [Leonhard|url=http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/litograafia-pilamine/ "|pealkiri=Litograafia pilamine"] |väljaanne=Sirp, |aeg=27.03.2015|vaadatud=7.10.2019}}</ref>
 
Kui värvilise litograafiaga vaeva ei tahetud näha, võidi teoseid koloreerida akvarelli või pliiatsiga. Suurem osa 1920. ja 1930. aastate lasteraamatute illustratsioonidest on trükitud litograafiatehnikas.
 
<br />
 
== Litograafia liike ==