Marlene Dietrich: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
tal oli USA kodakondsus |
PResümee puudub |
||
1. rida:
[[File:Marlene Dietrich in Stage Fright trailer.jpg|thumb|Marlene Dietrich filmi "Rambipalavik" (1950)
'''Marlene Dietrich''' (sünninimega '''Marie Magdalene Dietrich'''; [[27. detsember]] [[1901]] – [[6. mai]] [[1992]]) oli [[Saksamaa]]l sündinud
Marlene Dietrich sündis 27. detsembril 1901 [[Berliin]]is. Terve kooliaja mängis ta [[viiul]]it ja alustas 17-aastaselt muusikaõpinguid Weimaris ja Berliinis. Kahe aasta pärast läks ta õppima Max Reinhardti lavakunstikooli ja selle kõrval esines väikestes rollides Berliini teatrites. 1922. aastal oli tal esimene lühike osa Georg Jacoby filmis "Nii need mehed on". Produtsent [[Rudolf Sieber]], Marlene hilisem abikaasa, valis ta varsti pärast seda väikesesse rolli režissöör [[John May]] filmis "Armastuse tragöödia". Järgmistel aastatel võis teda tihti näha filmides kõrvalosades.
1929. aastal sai Marlene ootamatult rolli, mis tegi ta üleöö kuulsaks ja pani aluse tema ''[[femme fatale]]''<nowiki/>'i, saatusliku naise kuulsusele. Selleks oli ööklubi riivatu lauljanna Lola Lola osa [[Josef von Sternberg|Josef von Sternbergi]] filmis "Sinine ingel". Kohe pärast selle filmi lõpetamist läks Marlene Dietrich koos Josef von Sternbergiga Hollywoodi ja saavutas tema käe all töötades maailmakuulsuse kuue filmiga: "Maroko" (1930), "Autud" (1931), "Šanghai ekspress" (1932), "Laulude laul" (1933), "Punane keisrinna" ja "Saatan on naine" (1935).
Pärast vahekorra katkestamist Josef von Sternbergiga tõid Dietrichile edu niisugused filmid nagu "Iha" (1935), [[Ernst Lubitsch]]i "Ingel" (1937) ja eelkõige vesternkomöödia "Destry ratsutab jälle" (1939). Marlene Dietrich sai 1937. aastal [[Ameerika Ühendriigid|Ameerika]] kodakondsuse ja kritiseeris avalikult Saksamaal valitsevat [[natsionaalsotsialism]]i. [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal esines ta maailmakuulsate filmilauludega Ameerika sõjaväelastele ''camp-show''<nowiki/>'de raames, mida korraldas 1941. aastal loodud United Service Organization.
Marlene Dietrichi edu filminäitlejana jätkus 1950. aastatel niisuguste linateostega nagu [[Alfred Hitchcock]]i "Rambipalavik" (1950), [[Billy Wilder]]i "Süüdistuse tunnistaja" (1957) ja [[Stanley Kramer]]i "Nürnbergi protsess" (1961).
1960. aastatel loobus ta filmist. Marlene käis ringreisidel, kus esines [[Šansoon|šansoonidega]], ja andis kontserte kogu maailmas. 1978. aastal võis teda näha tema viimases filmis "Kaunis gigolo, vaene gigolo" koos [[David Bowie]]ga. Pärast seda elas ta täiesti tagasitõmbunult Pariisis. Kuulsast intervjuust [[Maximilian Schell]]iga tehti 1982. aastal dokumentaalfilm "Marlene", kus on kuulda ainult
Marlene Dietrich suri 6. mail 1992. Aasta pärast avaldas tütar Maria biograafia "Meine Mutter Marlene". Marlene Dietrichi elu ekraniseeris [[Joseph Vilsmaier]] ja film jõudis kinodesse aastal 2000.
| |||