Edvard Munch: erinevus redaktsioonide vahel

Samal aastal maalis ta ka Karl Jensen-Hjelli, Oslo ühe tuntuima boheemlase, täispikkuses portree. Tutvus Hans Jægeriga ja liikumine tema radikaalsetest [[anarhism|anarhist]]idest sõprade seltskonnas sai kunstniku elu olulisimaks pöördepunktiks. Oma edasistes maalides tahtis ta realistlikult näidata inimese piinarikast ja rasket elu. Sel perioodil alustas Munch ka oma laiaulatusliku biograafiaga, mille juurde ta oma elu jooksul veel tihti tagasi pöördus.

[[1889]]. aasta sügisel korraldas Edvard Oslos suure näituse. Ta teosed osutusid nii populaarseteks, et ta sai kolmeks järgmiseks aastaks riigilt rahalise toetuse. Munch suundus juba samal aastal Pariisi, et õppida vanameistri [[Léon Bonnat]]’ käe all. Isa surmast ajendatult, valmis maal "Öö". Linna aktiivne ööelu ja kunstnike rohkus said ka järgmisete teoste inspiratsiooniallikateks. Ajal, mil ta viibis Pariisis, toimus just [[postimpressionism|postimpressionistlik]] läbimurre, mis mõjus kunstnikule vabastavalt. "Me ei tohiks edaspidi enam maalida tubade interjööre, tardunult istuvaid mehi ja kuduvaid naisi, vaid peaksime kujutama elusaid, päris inimesi, kes hingavad, tunnevad, kannatavad ja armastavad." Selle loosungi all valmisid Munchi edasised teosed.

[[1896]]. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Siin keskendus ta maalimise asemel graafikale ja [[litograafia]]le. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku [[Auguste Clot]]' käe all. Tänapäeval loetakse Munchi, just tänu tema originaalsele stiilile, üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta vastu tellimuse [[Charles Baudelaire]]'i luulekogu „"[[Kurja lilled]]“" illustratsioonide valmistamiseks, kuid kunstnik ei lõpetanud seda tööd.

Järgnenud aastatel valmis hulgaliselt maale: „Metabolism“"Metabolism", „Aadam"Aadam ja Eeva“Eeva", „Tüdrukud"Tüdrukud sillal“sillal", „Elutants“"Elutants", „Melanhoolia“"Melanhoolia" jpt. Tema maal „Elutants”"Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil „Melanhoonia”"Melanhoonia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paistev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku karjääris tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi muutmaks laadi („Ma"Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: „Kui"Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu.” Paljud hakkasid huvituma ta teostest. Edu oli kahjuks saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta kuulihaava tõttu ühe oma vasaku käe sõrme lüli. Sellel perioodil, mis tipnes kaheksa kuuga [[Kopenhaagen]]i haiglas, valmis ka "[[Nietzsche]] portree".

Alates [[1909]]. aastast elas Munch [[Norra]]s. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidiseltvastupidi kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii looduse, elu kui enesega. Algul pesitses ta [[Kragerø]] linnas, kus ta maalis klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. [[1912]]. aastal pandi ta teosed üles Sonderbundi näitusel [[Köln]]is. Kragerøs lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks [[1916]] aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Põhimotiivideks kujunesid lihtsad taluinimesed, kes kündsid põldu, korjasid vilja jne. [[1923]]. aastal suri ta õde Laura.