Lotringi hertsogkond: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine |
|||
75. rida:
=== Ülem-Lotringi hertsogkond ===
[[Pilt:Croix de Lorraine.png|
Aastal 953 nimetas [[Saksamaa kuningriik|Saksa]] [[Saksa kuningas|kuningas]] [[Otto I (Saksa-Rooma keiser)|Otto I]] oma venna [[Brun Suur]]e Lotharingia hertsogiks. Aastal 959 jagas Brun [[hertsogkond|hertsogkonna]] Ülem- ja [[Alam-Lotring]]iks, mis muutus jäävaks pärast tema surma aastal 965. Ülem hertsogkond oli jõge pidi kaugemal "üleval", see tähendab, et oli sisemaal ja lõuna pool. Ülem-Lotringit kutsuti alguses '''[[Moselle'i departemang|Moselle'i]] hertsogkonnaks''', nii ametlikes dokumentides kui ka rahvapärimuses, ja selle hertsog oli ''dux Mosellanorum''. ''Lotharingia Superioris'' ja ''Lorraine'' kasutamine ametlikes dokumentides algas hiljem, umbes 15. sajandil. Esimene hertsog ja Bruni esindaja oli [[Friedrich I, Ülem-Lotringi hertsog|Friedrich I Barist]], Bruni õe [[Saksi Hadwig]]i väimees.
[[Pilt:Herzogtum Lothringen 1400.PNG|
[[Pilt:Karte Haus Burgund 4 EN.png|
Alam-Lotring lagunes mitmeks väiksemaks territooriumiks ja vaid tiitel "[[Lothier hertsog]]" säilis, seda kandis [[Brabanti hertsogkond|Brabant]]i ja [[Alam-Lotring]]i hertsog. Pärast seda, kui Moselle'i hertsogkond läks [[René d'Anjou]] valdusse, kasutati jälle nime "Lotringi hertsogkond", vaid tagasiulatuvalt kutsuti "Ülem-Lotringiks". Tol ajal eraldus juba mitmeid territooriume, nagu [[Luksemburgi krahvkond]] ja [[Trieri peapiiskopkond]] või [[Bari hertsogkond|Bari krahvkond]] ning [[Verduni piiskopkond|Verduni]], [[Metzi piiskopkond|Metzi]] ja [[Touli piiskopkond|Touli]] "[[Kolm piiskopkonda]]".
[[Saksa-Rooma riik|Keisririigi]] ja [[Prantsusmaa kuningriik|Prantsusmaa]] vaheline piir jäi suhteliselt stabiilseks läbi kogu [[Keskaeg|Keskaja]]. Aastal 1301 sai Bari krahv [[Henri III de Bar|Henri III]] oma maade (''Barrois mouvant'') lääeosa läänina Prantsusmaa kuningalt [[Philippe IV]]-lt.
1430 suri [[Bari hertsogkond|Bari hertsogkonna]] viimane valitseva dünastia meesliinis hertsog [[Ludwig von Bar|Ludwig]]. Bar läks tema kaugele sugulasele [[René I (Anjou)|René I]]-le, kes oli abielus Lotringi hertsoginna [[Isabella (Lotring)|Isabella]]ga. Aastal 1431 päris paar Lotringi. René surmaga aastal 1480 läks Bar tema tütrele [[Jolande (Lotring)|Jolande]]le ja selle pojale [[René II (Lotring)|René II]]-le, kes oli ka Lotringi hertsog. [[Burgundia hertsogkond|Burgundia]] hertsog [[Charles Südi]] võitles aastal 1475 Lotringi hertsogkonna pärast, kuid võideti lõpuks ja tapeti [[Nancy lahing]]us (1477).
Aastal 1482 vallutas Lotringi hertsog [[Virton]]i ''prévôté'', [[Luksemburgi hertsogkond|Luksemburgi hertsogkonna]] osa, ja annekteeris selle. Aastal 1484 andis Prantsusmaa kuninga [[Charles VIII]] regent, hertsog [[Pierre II de Bourbon]] Lotringi hertsogile Bari hertsogkonna ametlikult. Oma viimases testamendis aastast 1506 määras René, et Bari ja Lotringi hertsogkondi ei tohi kunagi eraldada. Kaks hertsogkonda jäid jäädavalt [[personaalunioon]]i.
Kuigi keisriväed olid [[Schmalkaldeni Liit|Schmalkaldeni Liidu]] protestantide vägede üle võidukad [[Schmalkaldeni sõda|Schmalkaldeni sõjas]] (1546–1547), purustades [[ketserlus]]e Rooma [[paavst]]i jaoks, levisid [[Martin Luther]]i ideed üle keisririigi nii, et neid ei saanud füüsilise jõuga maha suruda. Kuid 15. mail 1548 dikteeris Karl V, tundes end oma võimu tipul, [[Augsburgi interim]]i, et valmistada ette protestantide taasühendamist katoliku kirikuga. Edikt põhjustas aastal 1552 protestantlike vürstide uue mässu, seekord juhtis seda Saksimaa kuurvürst Moritz ja toetas kuningas [[Henri II (Prantsusmaa)|Henri II]]. Karl V pidi ülekaalukate luterlike vägede eest põgenema ja interimi [[Passau rahu]]ga katkestama.
Aastal 1552 loovutasid mitmed mässulised [[Reformatsioon|protestantlikud]] [[riigivürst]]id [[Saksimaa kuurvürst]]i [[Moritz (Saksimaa)|Moritza]] juhtimisel [[Chambord'i leping]]uga [[Verduni piiskopkond|Verduni]], [[Metzi piiskopkond|Metzi]] ja [[Touli piiskopkond|Touli]] piiskopkonnad Prantsusmaa kuningale [[Henri II (Prantsusmaa)|Henri II]]-le tema toetuse eest.
17. sajandil hakkasid [[Varauusaegne Prantsusmaa|Prantsuse]] kuningad himustama Lotringit. Kui keiserlik keskvõim [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]] jooksul lagunes, nõudis peaminister [[kardinal Richelieu]] aastal 1641 hertsogkonna okupatsiooni. Prantsusmaa pidi selle pärast 1648. aasta [[Vestfaali rahu]] taas vabastama, kuid Prantsusmaa võitis siiski mitmeid positsioone [[Elsass]]is, Lotringist idas. Aastal 1670 tungisid prantslased taas sisse, sundides hertsog [[Charles V, Lotringi hertsog|Charles V]] Viini maapakku põgenema, kus ta sõlmis tugevad sidemed keiserlike [[Habsburgid]]ega. Prantsusmaa okupeeris hertsogkonda peaaegu 30 aastat, andes järele vaid [[Rijswijki rahu]]le, mis lõpetas aastal 1697 [[Pfalzi pärilussõda|Pfalzi pärilussõja]]. [[Hispaania pärilussõda|Hispaania pärilussõja]] ajal okupeeriti Lotringi osi, sealhulgas pealinn Nancy, taas Prantsusmaa poolt, kuid hertsog [[Léopold, Lotringi hertsog|Léopold]] jätkas valitsemist [[Lunéville loss]]ist.
[[Pilt:Wappen Lothringen 1703.gif|
[[Pilt:Herzogtum Lothringen wappen 1697.png|
Aastal 1737, pärast [[Poola pärilussõda]], oli Lotring osa kokkuleppest Prantsusmaa, Habsburgide ja Lotringi Vaudémonti dünastia vahel: hertsogkond anti endisele [[Rzeczpospolita|Poola]] kuningale ja Prantsusmaa kuninga [[Louis XV]] äiale [[Stanisław Leszczyński]]le, kes vaatamata Prantsuse toetusele kaotas Poola pärilussõjas Venemaa ja Austria toetatud kandidaadile. Lotringi hertsog [[Franz I (Saksa-Rooma keiser)|François Stephane]], kihlatud keisri tütre [[Maria Theresia]]ga, sai kompensatsiooniks [[Toscana suurhertsogkond|Toscana suurhertsogkonna]], kus viimane [[Medici]] valitseja oli hiljuti ilma järglasteta surnud. Prantsusmaa lubas ka toetada Maria Theresiat Habsburgide valduste pärijana [[Pragmaatiline sanktsioon (1713)|Pragmaatilise sanktsiooniga]]. Leszczyński sai Lotringi arusaamisega, et see langeb pärast tema surma Prantsuse kroonile. Kui Stanisław 23. veebruaril 1766 suri, annekteeriti Lotring Prantsusmaa poolt ja muudeti [[Prantsusmaa provintsid|provintsiks]].
101. rida:
=== Prantsusmaa ja Saksamaa vahel ===
Lorraine jäi Prantsusmaa osaks, kuid selle põhjaosa [[Moselle]] koos [[Elsass]]iga, suuresti saksakeelsed piirkonnad, annekteeriti äsjaloodud [[Saksa keisririik|Saksa keisririigi]] poolt pärast [[Prantsuse-Preisi sõda]] ja [[prantsuse keel]] keelati. Territooriume ei annekteeritud ühessegi keisririigi [[Liidumaa|osariiki]] ega organiseeritud eraldi osariigiks, vaid valitseti otse Saksa keisri poolt nimetatud kuberneri poolt kui ''[[Elsass-Lotring|Reichsland Elsass-Lothringen]]''. Elsass-Lotring jäi Saksamaa osaks kuni [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] lõpuni, kui Prantsusmaa okupeeris ala ja annekteeris selle. Poliitikud keelasid saksa keele kasutamise ja nõudsid prantsuse keelt, samuti piirkonda pärast 1871 kolinud sakslaste väljasaatmist.
Aastal 1940 taasannekteeris [[Kolmas Riik]] Elsass-Lotringi Teise maailmasõja ajal, kombineerides Moselle [[Saarimaa]]ga ja Elsassi [[Badeni vabariik|Badeniga]]. Prantsuse keel keelati taas ära ja haridus Saksa koolides tehti kohustuslikuks. Sõjas laastatud ala tagastati Prantsusmaale novembris 1944. Võitluste tõttu piirkonnas on Lorraine koduks suurimale Ameerika sõjakalmistule Prantsusmaal, ''[[Cimetière américain de Saint-Avold]]''.
| |||