Magnus Gustav von Essen sündis Kalvi ja [[Aseri mõis]]niku [[Klaus Gustav von Essen (1720–1777)|Klaus Gustav von Essen]]i ja Magdalena Elisabeth von Stackelbergi pojana.
Essen astus 12-aastasen sõjaväkke ja [[1772]] arvati ta reamehena [[IzmailovskiIzmailovo kaardiväepolk]]u ning samal aastal sai ta kindral [[Otto Heinrich Igelström|Ossip Igelström]]i vanemadjutandiks. [[1775]]. aastal teenis ta [[porutšik]]una {{Kontrolli[[Našeburgi musketäripolk|Našeburgi}} musketäripolgus]]. [[1781]]. aastal teenis ta [[2. järgu major]]ina [[Suzdal]]iSuzdali ja hiljem [[Smolensk]]iSmolenski polgus. [[1783]]–[[1785]] võttis osa sõjategevusest [[Poola]]s, sai raskelt vigastada ja [[14. juuni]]l [[1786]] läks [[1. järgu major]]i auastmes erru. [[1788]]. naasis ta teenistusse ning määrati [[Narva musketäripolk]]u ning hiljem [[Eestimaa jäägrikorpus]]e 3. pataljoni.
[[1788]]–[[1790]] osales Essen [[Vene-Rootsi sõda (1788–1790)|Vene-Rootsi sõjas]] ning [[1792]] ja [[1794]] võttis osa sõjategevusest Poolas. [[Maciejowice lahing]]us ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda [[Georgi orden]]i 4. klassiga.
[[1797]]. aastal määrati ta [[Tšernigov]]i musketäripolgu komandöriksülemaks ja ta sai [[kindralmajor]]i auastme. [[1799]]. aastal osales ta kindralleitnant Hermanni juhitud 1. diviisi koosseisus Hollandi sõjaretkel. Pärast Inglise-Vene armee mitmeid lüüasaamisi ja kindralleitnant Hermanni vangilangemist määrati Essen allesjäänud Vene vägede komandöriksülemaks. Essen näitas end andeka ja taktikaliselt tugeva väejuhina ning peatselt ülendati ta [[kindralleitnant|kindralleitnandiks]].
[[1802]]. aastal sai ta Smolenski sõjakuberneriks ja Smolenski sõjaväeringkonna jalaväeinspektoriks. Järgmisel aastal sai ta Kamenets-Podolski sõjakuberneriks ja Dnestri sõjaväeringkonna jalaväeinspektoriks. 1805. aastal oli ta korpusekomandörkorpuseülem [[Grodno]] ja [[Brest-Litovsk]]i rajoonis. Järgmisel aastal osales tema juhitud korpus sõjategevuses [[Dnestr]]i ääres. Piirati [[Osmanite riik|Türgi]]le kuuluvat [[Hotini kindlus]]t, mis alistus [[1806]]. aasta novembris. Seejärel liikus Esseni korpus Poolasse. Ida-Preismaal võeti osa lahingutegevusest [[Esimene keisririik|Prantsusmaa]] vastu. [[1807]]. aastal veebruaris sai Esseni korpus [[Ostrołęka lahing]]us prantslaste käest lüüa.
[[1809]]. aastal määrati ta [[Moldova]] armee reservkorpuse juhiksülemaks.
[[27. aprill]]il [[1812]] määrati ta [[Riia sõjakuberner]]iks, olles samal ajal ka [[Eestimaa kubermang|Eestimaa]], [[Liivimaa kubermang|Liivimaa]] ja [[Kuramaa kubermang]]u tsiviilülemjuhataja.
Riia sõjakubernerina ei olnud tema tegevus kuigi edukas. Kolmes baltiLäänemere kubermangustkubermangus võeti sõjaväkke vaid vähem kui 40 000 meest. Samuti ei võtnud Essen ette olulisi samme linna kaitse tugevdamiseks ning kui Preisi vägede edasiliikumist ei suudetud takistada ja kaotati lahing [[Iecava]] all, lasi Essen põletada Riia eeslinnad. Tugeva tuule tõttu väljus tuli kontrolli alt ning jättis hulga linnakodanikke peavarjuta (linna 33 000 elanikust ligi 10 000 jäid koduta). [[1812]]. juunis määrati Riia sõjakuberneri kohalt [[Liivi- ja Kuramaa kindralkuberner]]iks ja juba oktoobris asendati Essen markii [[Filippo Paulucci]]ga. Essen ravis end seejärel [[Baldone]] kuurordis, kus ta uppus ühe vanniprotseduuri käigus. On oletatud, et ta tegi enesetapu.
Teda autasustati Venemaa [[Püha Georgi orden|Püha Georgi IV klassi]], [[Püha Anna orden|Püha Anna I klassi]], [[Püha Vladimiri orden|Püha Vladimiri II klassi]] ja [[Püha Aleksander Nevski orden]]iga.
