20. sajandi muusika: erinevus redaktsioonide vahel

Esimene, keerustumisprotsess, koondub mõiste alla modernism – uuenemine, mille puhul autorid teadlikult eemalduvad traditsioonidest. Modernistlikeks suundadeks 19. sajandi lõpul, ja 20. sajandi esimesel poolel on hilisromantism, impressionism ja ekspressionism, sajandi teisel poolel ntnäiteks avangardism, eksperimentalism, minimalism. Teisel, lihtsustumisprotsessil, aga selline ühtne termin puudub, kuigi mõned autorid on seda nimetanud restauratsiooniks – modernismist eemaldumine, mille käigus toetub varasemate ajastute muusikatraditsioonidele. 20. sajandi esimesel poolel esindab restauratiivset suunda, ntnäiteks neoklassitsism, sajandi teisel poolel aga ntnäiteks postmodernism (või kitsamalt ka polüstilism). Nimetatud katusmõistete puhul tuleb aga kindlasti arvestada, et need on suhtelised: ntnäiteks neoklassitsism esindab võrreldes romantismiga modernistlikku, võrreldes ekspressionismiga aga restauratiivset suunda.

Muusikaajaloolased on visualiseerinud muusikaajaloo nähtusi oma vastandlikusesvastandlikkuses ja vaheldumises kahel graafilisel viisil: laineline, looklev, siinuse taoline joon (aeg kulgeb horisontaalsuunas) ja spiraal (aeg kulgeb vertikaalsuunas)

1920ndatel uuenes muusikaline materjal helikõrguse tasandil küll mikrotonaalsuse suunas (alates 1920ndatest, Alois Haba jt). See jäi aga nüüdismuusika üldpildis suhteliselt tahaplaanile, sest uusi instrumente oli ja on tänapäevalgi raske konstrueerida. See on leidnud taassündi alles 21. sajandi algul. Näide omanäolisest ja aina tuntumaks saavast mikrotonaaluse süsteemist on nn Bohlen-Pierce (BP) helilaad: 1970. aastatel inseneriinsener Heinz BohleniltBohleni Saksamaal ja 1980. aastatel sõltumatult inseneri John Robinson Pierce'ilti avastatud tehislik skaala, mis ehitub üles kolmveerandtoonidest. Senine raamintervall oktav ja muud konsonantsed intervalid nagu kvint on muutunud mitteharmoonilisteks sagedussuheteks ja langevad süsteemist välja, oktav asendub tritaaviga (oktav+kvint), tritoon (vähendatud kvint /suurendatu suurendatud kvart) seevastu on häälestatud n-ö puhtaks, laadi konsonantseimaks intervalliks, vahetades oma senise imidži halvakõlalise ja välditud intervallina (''diabolus in musica'', kurat muusikas) meeldivalt ilusa kooskõla vastu välja. See on ennenägematu ja täielik pööre, ehkki ka varasematel ajastutel on intervallid sagedussuhete muutmise läbi erinevates häälestussüsteemides vahetanud oma staatuse dissonantsest konsonantseks intervalliks (nt terts ja kvart). Enne hästitempereeritud häälestuse leiutamise ja standardiks kujunemise (18. sajandil) on eksisteerinud kõrvuti paljud erinevad laadisüsteemid (nt keskajal Euroopas, aga ka Euroopa-välistes kultuurides siiamaani, nt gamelani või india muusikas) ja häälestused (uuritud teopreetiliseltteoreetiliselt juba ka vanade kreeklaste poolt), mille tagajärjel nii mõnigi c-st kaugem helistik ühes või teises häälestuses kõlas paremini või halvemini ja sellel on olnud ka mõju pillide ehitamisel. BP laadi on võimalik realiseerida süntesaatoril, kuid sellel on ka ehitatud mõned spetsiaalsed pillid (nt plokkflöödid, klarnet, torukellad). BP helilaadi süsteemi on käsitlenud 2010. aastatest alates traditsioonilise funktsionaalharmoonia süsteemiga analoogselt Eestis resideeriv helilooja Hans-Gunter Lock (1974).

Samuti vahetub läbi sajandite libreto ehk lugude süžeed: Vana Testament, Uus Testament, müüdid, argielu süžeedargielusüžeed, muinasjutt, kirjandusooper ...