Vikipeedia

Esimene maailmasõda: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
sissejuhatuse toim
ditto
108. rida:
Sõjas osalesid kõik maailma [[suurvõim]]ud,<ref>Willmott 2003, lk 10–11.</ref> kes jagunesid vastavalt [[Esimese Maailmasõja liitlasväed|liitlasteks]] (põhines [[Kolmas Prantsuse Vabariik|Prantsusmaast]], [[Vene keisririik|Venemaast]] ja [[Briti impeerium|Suurbritanniast]] koosneval [[Antant|Antandil]]) ning [[Saksa keisririik|Saksamaa]] ja [[Austria-Ungari]] juhitud [[Keskriigid|Keskriikideks]]. Kuigi ka Itaalia oli 1882. aastast olnud [[Kolmikliit (1882)|Kolmikliidu]] liige, ei ühinenud ta maailmasõja puhkedes keskriikidega, sest Austria-Ungari oli alustanud sõjategevust kolmikliidu tingimuste vastaselt.<ref>Willmott 2003, lk 15</ref> Mõlemad pooled said sõja käigus uusi liikmeid: liitlastega ühinesid näiteks [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia]], [[Jaapani keisririik|Jaapan]] ja [[Ameerika Ühendriigid]], ning Keskriikidega [[Osmanite riik]] ja [[Bulgaaria kuningriik|Bulgaaria]].
 
Sõja päästis valla 28. juunil 1914 [[Sarajevo]]s asetleidnud [[Franz Ferdinand|Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinadi]] [[Austria ertshertsog Franz Ferdinadi atentaat|atentaat]], mille pani toime [[Jugoslavism|Jugoslaavia natsionalist]] [[Gavrilo Princip]]. Atentaadi tagajärjel esitas Austria-Ungari Serbiale ultimaatiumi, mis tekitas ka Euroopas [[Juuli kriis|diplomaatilise kriisi]].<ref>Taylor 1998, lk 80–93</ref><ref>Djokić 2003, lk 24</ref> Serbia ei nõustunud ultimaatiumi tingimusi täitma, mistõttu kuulutas 28. juulil Austria-Ungari Serbiale sõja. Järgnevate nädalate jooksul kisti keerulise sõjaliste liitude võrgustiku tõttu sõtta kõik Euroopa suurriigid, ja konflikthiljem levis hiljemkonflikt edasi üle maailma.
 
29. juulil kuulutas Venemaa Serbia toetuseks välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 30. juulil. 31. juulil alustasid üldmobilisatsiooni Saksamaa ja Austria-Ungari. Saksamaa esitas Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja 1. augustil kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Olles [[Idarinne (Esimene maailmasõda)|idarindel]] Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. [[Prantsuse teine keisririik|Prantsusmaa]] oli nelikümmend aastat tagasi toimunud [[Prantsuse-Preisi sõda|Prantsuse-Preisi sõjas]] Saksamaalt lüüa saanud ja pidanud [[Elsass-Lotring]]i Saksamaale loovutama. Tingituna antud kaotusest ja soovist Elsass-Lotring tagasi vallutada, kuulutas Prantsusmaa Venemaa toetusekst 2. augustil välja üldmobilisatsiooni, misjärel kuulutas Saksamaa Prantsusmaale 3. juulil sõja.
 
Saksa-Prantsuse piir oli varasemate omavaheliste konfliktide tõttu mõlemalt poolt kõvasti kindlustatud, mistõttu tungis Saksamaa [[Schlieffeni plaan]]i järgijärgides peale põhja suunalt, rünnates Prantsusmaad läbi neutraalseneutraalsust deklareerinud [[Belgia]] ja [[Luksemburg]]i,. rünnatesSuurbritannia Prantsusmaadoli põhjast[[Londoni lepe (1839)|1839. aasta Londoni lepinguga]] andnud Belgia neutraalsuseneutraliteedile mitteaustamisesõjalise tõttugarantii ning kuulutas Suurbritannia Saksamaaleseetõttu 4. augustil Saksamaale sõja.<ref>Evans 2004, lk 12</ref><ref>Martel 2003, lk xii ff</ref> Pärast Saksa esmase pealetungi nurjumist septembri algul toimunud [[Marne'i lahing]]u tagajärjel muutus sõjategevus [[Läänerinne (Esimene maailmasõda)|läänerindel]] [[kurnamissõda|kurnamissõjakskurnamis-]], millesja [[kaevikusõda|rindejoonedkaevikusõjaks]], milles rindejooned kuni 1917. aastani ainult vähesel määral liikusid. [[Idarinne (Esimene maailmasõda)|idarindel]] tungis Venemaa Austria-Ungari vastu küll edukalt peale, kuid samas [[Venemaa sissetung Ida-Preisimaale (1914)|venelaste sissetungsissetungi Ida-Preisimaale]] peatatipeatasid sakslastesakslased pooltedukalt [[Tannenbergi lahing (1914)|Tannenbergi]] ja [[Esimene Masuuria järvede lahing|esimese Masuuria järvede lahingu]] lahingute tagajärjel, põhjustades lisaks Vene vägedele suuri kaotuseid. 1914. aasta novembris ühines keskriikidega [[Osmanite riik]], avades Antandi riikide vastu uued rinded [[Kaukaasia rinne|Kaukaasias]], [[Mesopotaamia rinne|Mesopotaamias]] ja [[Palestiina rinne|Palestiinas]]. 1915. aastal ühines liitlastega Itaalia ja Keskriikidega Bulgaaria, samuti ühinesid liitlastega 1916. aastal Rumeenia ja 1917. aastal Ameerika Ühendriigid.
 
1917. aasta mais kukkus Venemaa valitsus [[veebruarirevolutsioon|revolutsiooni tagajärjel]] kokku, [[Oktoobrirevolutsioon|teine revolutsioon sama aasta novembris]] ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundisid Venemaad 1918. aastal Keskriikidega allkirjastama [[Brest-Litovski rahuleping]]u, mis oli sakslaste jaoks märkimisväärne võit, sest võimaldas idarindel olevad väeüksused suunata läände. Pärast 1918. aasta kevadel [[Läänerinne (Esimene maailmasõda)|läänerindel]] edukalt alanud [[Kevadpealetung|Saksa pealetungi]], koondusid liitlasväed otsustavale vasturünnakule, surudes [[Sajapäevane pealetung|paljude järjestikuste pealetungidega]] sakslased lõplikult tagasi. [[Villa Giusti vaherahu|4. novembril 1918]] nõustus Austria-Ungari vaherahuga ja [[Compiègne'i vaherahu|11. novembril]] nõustus vaherahu sõlmima ka [[Novembrirevolutsioon|siseriiklikus kriisis]] olev Saksamaa, mille tulemusel lõppes sõda liitlasvägede võiduga.
 
Esimene maailmasõda oli märkimisväärne murdepunkt nii poliitilises, majanduslikus, kultuurilises kui ka sotsiaalses mõttes. Sõja lõpuks või vahetult pärast lõppu lakkasid eksisteerimast [[Saksa keisririik]], [[Vene Keisririik]], [[Austria-Ungari]] ja [[Osmanite riik]]. Samuti jaotati võitjate vahel ära endised [[Saksamaa kolooniad]]. Sõja lõppu peetakse ka 19. sajandil alanud [[teise tööstusrevolutsiooni|Teine tööstusrevolutsioon]] ja ''[[Pax Britannica]]'' perioodide lõpuks. [[1919. aasta Pariisi rahukonverents]]il surus [[Suur Nelik]] (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid) kaotajatele peale oma rahutingimused, millest tuntuim on Saksamaaga sõlmitud [[Versailles' rahuleping]].<ref>Gerwath 2006, lk 3323–3342.</ref> Diplomaatiliste lepingute ja puhkenud revolutsioonide/vabadussõdade tulemusena tekkis või taastati Euroopas üheksa iseseisvat riiki. Analoogsete konfliktide ärahoidmiseks tulevikus moodustati [[Rahvasteliit]]. Rahvasteliidu missiooni ebaõnnestumine pikemas perspektiivis, koos globaalsete majanduslike raskuste, kaotusest põhjustatud häbi (eriti Saksamaa jaoks) ja natsionalismi tõusuga, olid muuhulgas 1939. aastal alanud [[Teine maailmasõda|teise maailmasõja]] põhjusteks.<ref name="Will307">Willmott 2003, lk 307.</ref>
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Esimene_maailmasõda"