Šokan Uälihhanov: erinevus redaktsioonide vahel

'''Šokan Šõnggõsulõ Uälihhanulõ''' ([[kasahhi keel]]es Шоқан Шыңғысұлы Уәлиханұлы, sünninimi '''Muhammed Kanafija''' (kasahhi keeles: Мұхаммед Қанафия); november 1835 – 10. aprill [[1865]]) oli [[kasahhid|kasahhi]] valgustaja, [[etnograaf]], [[ajaloolane]] ja [[Suur mäng|loetud ka Suurest mängust]] osavõtjaks. Pärineb tsingisiidide olulisest harust, tema isa Tsingis Valihanov (1811–1895) oli tänapäevase Põhja-Kasahstani alal vanemsultan, kes oli lõpetanud Omskis sõjakooli ja teenis Venemaa teenistuses polkovniku auastmeni. Teadlase vanaisa oli Uali khaan (1741–1819), kasahhide keskmise hordi khaan 1781–1819, kes jällegi oli legendaarse keskmise hordi khaani Ablay khaani võsu. Legendaarne Ablay khaan võitles edukalt oiraadide (dzungaaride) vastu aastatel 1720–1750. Ablay khaanist on tehtud 2005 film – "Nomaad" (inglise keeles The Warrior, vene keeles Kocevnik, saksa keeles DVD "Nomad. Fürst der Steppe). Tulevane reisimees ja teadlane anti isa eeskujul juba kaheteistkümne aastaselt (1847) kadetiks Omski Kadetikorpusse. Omski Kadetikorpus oli üks seitsmest Vene impeeriumi alal asunud kadetikorpusest, asutatud aastal 1813. Juba kodus oli ta huvitunud joonistamisest, tema akvarelle stepist loetakse olulisteks nii ajalooliste illustratsioonidena, kuna need (üks)esimesi kohalikku päritolu kunstniku tehtud akvarellid Kasahstani alal stepist. Kadetikorpuses huvitus Kesk-Aasia ajaloost, õppis selgeks prantsuse- ja saksa keele, luges näiteks Alexander von Humboldti teoseid. Talle ennustati juba kadetikorpuses suurt tulevikku, kusjuures ei välistatud tema edasist tegevust teadlasena. Tema esimene tuntud teadustöö valmis juba seitsmeteistkümne aastasena, veel kadetikorpuses õppimise viimasel aastal. Põhja-Kasahstanis Semipalatinskis olles kohtustutvus ja sai lähedaseks sõbraks sel ajal Omski ostrogist Kasahstani asumisele saadetud tulevase maailmakuulsa kirjaniku Fjodor M. Dostojevskiga (1821–1881). Kaheksateistkümne 18-aastaselt sai ta kornetiks Vene armees ja määrati Lääne-Siberi kindralkuberneri adjutandiks, kus tema ülesandeks sai Poola alal sündinud saksa soost Lääne-Siberi kindralkuberneri kirjavahetuse pidamine, samuti kuulus tema tööülesannete hulka Lääne-Siberi ajaloo jäädvustamine (historiograafi ülesanded). Historiograafi töö avas talle piiramatud võimalused kasutada Omski arhiivi materjale ka oma kirjatööde jaoks. Töö Lääne-Siberi kindralkuberneri adjutandina tähendas kohustust teha ametireise kubermangus ja ka selle piiride taha. Tal oli juba nooruses suur reisikirg, mida ta oli lisaks tööülesannetele rahuldanud omalgi initsiatiivil. 1856. aastal kahekümne ühe aastaselt ülendati ta kindralkuberneri eestkostel Vene armee leitnandiks (porutšik) ja lülitati ekspeditsioonide koosseisu, mis saadeti uurima nii Kokandi khaaniriiki kui Kagu-Kasahtani (tänapäeval Almatõ oblasti Zetisu piirkond; seitsme jõe piirkond) alasid, aga ta võttis osa Ile jõe tagustele aladele ekspeditsioonist, mis pidi lahendama sel ajal tekkinud piiritülid kasahhi hõimude ja kirgiiside vahel. Tema huvisid mõjutas oluliselt sõbrunemine tuntud maadeuurija hilisema Vene keiserliku Geograafia Seltsi asepresidendi '''Pjotr Semjonov-Tjan-Šanskiga''' (vene keeles Пётр Петрович Семёнов-Тян-Шанский, kuni 1906 – Pjotr Semjonov, [[14. jaanuar]] (2. jaanuar vkj) [[1827]] – [[11. märts]] (26.veebruar vkj) [[1914]]), kelle soovitusega sai temast 1857. aastal Vene Imperaatorliku Georgraafia Seltsi liige(Русского географического общества).

Ta uuris Õsõk-Köli järve piirkonna kirgiiside elu (1856,1857). 1858–1859 viibis Uiguuride alal Kaschgaris, Semipalatinskist välja läinud kaubakaravani kaupmeheks varjudes. Kuigi Kaschgaris oli olnud juba Marco Polo (1273), olid sel ajal suhted sedavõrd pingelised, et saksa uurija Adolf Schlagintweit (1829–1857), keda oli süüdistatud Kaschaganis spioneerimises oli aastal 1857 ilma kohtupidamiseta siin surmatud. Ta naaseb Kaschaganist Vernõisse (tänapäevane Almatõ) 1859 ja kirjutab ülevaateid Kaschgaris nähtu kohta. Need aruanded leiavad kiirelt suure huvi Peterburis ja ka rahvusvaheliselt. 1860–1861 elab ja töötab ta Peterburis, sest ta tegutseb Venemaa Kindralstaabis ja siis on Välisministeeriumi teenistuses. Kaschagari aruande eest autasutatakse Aleksaander II ettepanekul teda suurepärase teenistuse eest Püha Vladimiri ordeniga ja ta saab staabi-rittmeistri (kapteni) auastme. Peterburis tegutseb ta lõpuks Kindralstaabis Kesk-Aasia ja Turkestani sõjaliste kaartide koostamise juures eksperdina, kirjutades samal ajal ülevaateid ja tehes ettekandeid Vene Geograafia Seltsis (näiteks isegi kohtureformi kohta Kasahstani aladel). Välisministeeriumi Kesk-Aasia departamendi teenistusse kutsutakse ta Eesti päritolu (Haapsalus sündinud) Venemaa välisministri ja impeeriumi viimase kantsleri vürst Alexander M. Gortschakovi (1798–1883) kutsel. 1861. aasta lõpus tuleb ta tagasi Kasahstani Zhetisu (seitsme jõe piirkond) piirkonda ja Omskisse. (Ott Kurs. Aasia avarustel. – Rajamaade rahvaid, Tartu: Ilmamaa, 2006, lk. 253–360).