Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
Rootsis leidis Ristikivi pärast mõningaid otsinguid rakendust [[kindlustus]]ametnikuna ning jäi sellesse ametisse pikaks ajaks, kirjutades ametnikutöö kõrvalt oma elutööks kujunenud sarja ajaloolisi romaane, samuti lühiproosat, kirjandusloolisi käsitlusi, ajakirjanduslikke lühitekste ja oma ainsa luulekogu.
 
Ristikivi suri üksi oma korteris üksi. Tema surnukeha leidsid [[Kalju Lepik|Kalju]] ja Asta Lepik, kes palusid kojanaisel ukse varuvõtmega avada, kui Ristikivi polnud telefonikõnedele vastanud. Surnukeha ülevaatuse ja kaudsete tõendite põhjal (esiku põrandal olnud ajalehed) määrati oletatavaks surmakuupäevaks 19. juuli<ref>[[Endel Nirk]]. Teeline ja tähed. Eurooplase Karl Ristikivi elu. Tallinn: Eesti Raamat, lk 270</ref>.
 
==Ühiskondlik tegevus==
Ristikivi [[Eesti Komitee Asemike Kogu valimised 1966|valiti 1966. aastal]], [[Eesti Komitee Asemike Kogu valimised 1968|1968. aastal]] ja [[Eesti Komitee Asemike Kogu valimised 1970|1970. aastal]] [[Eesti Komitee Asemike Kogu]]sse.
 
Ta kuulus [[Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik]]usse eksiilis ja samuti [[Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Kultuurifond]]i juhtkonda.<ref>[http://www.kirj.ee/public/va-acta/acta-2006-9.pdf Andrei Sõtšov. Eesti õigeusu pagulaskiriku ja Moskva patriarhaadi Eesti piiskopkonna suhted aastail 1958–1966]. [[Acta Historica Tallinnensia]], 2006, 10, 193–211</ref>
 
==Looming==