Embargo: erinevus redaktsioonide vahel

'''Embargo''' ([[hispaania keel]]est „keelama, arestima”, mis omakorda on kasutusele võetud [[ladina keele]]st sõnast ''imbarricare'' —  takistama, segama) on üks levinumaid mõjutusvahendeid riikidevahelise  poliitilis-majanduslikus suhtlemises. Kujutab endast riigivõimu poolt poliitilistel põhjustel kehtestatud keeldu kaubavahetuseks mingi teise riigiga. Keelu eesmärgiks on tavaliselt soov see riik isoleerida või selle riigi valitsust mõjutada asetades ta majanduslikel põhjustel sisepoliitiliselt keerulisse olukorda.

 

Kehtestatud embargod võivad käsitleda

 

*        ökoloogilise aspektid, kui soovitakse takistada kahjulikku mõju põhjustavate taimede ja loomade sissevedu

 

Ajalooliselt tähendas embargo keeldu kaubalaevade sadamast lahkumiseks või võõrriigi kaubalaevade sadamasse sisenemiseks sõjaolukorras. Ka majanduslikel sanktsioonidel on pikk ajalugu. Juba 432. aastal eKr kehtestas Ateena merendusliit [[Megara]] linnale sanktsioonid, mis etendasid olulist rolli katastroofiliste tagajärgedega Peloponnesose sõja vallandumisel.

 

Läbi aegade ongi embargode kehtestamisega eriti silma paistnud USA. 1807. aastal võttis [[Ameerika Ühendriikide Kongress|USA Kongress]] vastu üldise iseloomuga ''Embargo Act''i mida võidi kasutada kõikide välisriikide suhtes. Selle dokumendi ajendiks oli vajadus avaldada [[Napoleon I|Napoléon]]<nowiki/>i sõdade ajal mõju Suurbritanniale ja Prantsusmaale. Pärast Esimest maailmasõda on USA eri aegadel ja põhjustel kasutanud majanduslikke embargosid agressiooni asendajana või strateegilistel eesmärkidel. 1933. aastal keelustas USA administratsioon kullakangide tarnimise teistele riikidele. Abessiinia sõja ajal (1935–36) kehtis USA-l embargo suhetes Itaaliaga. Alates 1960. aastast kehtib [[USA|Ameerika Ühendriikide]] poolt kehtestatud embargo [[Kuuba|Kuubale]]. Selle kohaselt ei ole lubatud Ühendriikidesse otse ega kolmandate riikide kaudu importida Kuubalt pärit kaupu ja teenuseid ega Kuubalt pärinevaid materjale sisaldavaid kaupu. 1962. aastal saavutas USA ka selle, et osa Ameerika Riikide Organisatsiooni (OAS) liikmetest juhindus USA administratsiooni poolt kehtestatud korrast majanduslikul suhtlemisel Kuubaga.

 

 

Pärast Teist maailmasõda laienes embargode kehtestamine tunduvalt. Seejuures on tähelepanuväärne, et embargodest ja  sanktsioonidest tulenevad majanduslikud kahjud pole kunagi ületanud paari protsenti summaarsest maailma kogutoodangust embargode kehtimise aastatel. Embargode arv periooditi 20. sajandil:

Ka rahvusvahelised organisatsioonid (näiteks ÜRO, [[Euroopa Liit]] ja [[NATO]]) on nõudnud oma otsuste või resolutsioonidega liikmetelt embargo kehtestamist survevahendina riikide vastu, kelle tegevus kujutab ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja väärab üldisi inimõigusi. ÜRO põhikirja artikkel 41 määrab embargo kehtestamise printsiibid ja kehtestamise põhjused. Korea sõja ajal (1950–53) kehtis ÜRO embargo Põhja-Korea ja Hiina suhtes. ÜRO Julgeolekunõukogu pani oma resolutsiooniga 1970. aastal täieliku embargo Rodeesiale ja resolutsiooniga 418 (1977) relvamüügi embargo Lõuna-Aafrika Vabariigile. Alates 1990 kehtib ÜRO embargo Iraagile, kusjuures see sisaldab klauslit, et Iraak võib naftatulude eest osta toitu ja medikamente. 1992–95 kehtis ÜRO embargo Jugoslaavia suhtes, mis taaskehtestati 1999 Serbiale seoses Kosovo kriisiga.

 

 

Tõhus ja edukas meetod embargodega kehtestatud sanktsioonidest kõrvalehoidmiseks on kasutada kolmandate riikide vahendustegevust. Kaasajal näiteks kasutavad Saksamaa, Prantsusmaa ja Suurbritannia kauplemisel Iraaniga neid riike ja nende firmasid, kes USA poolt kehtestatud sanktsioone ignoreerivad. Keeldutakse küll sanktsioonide algatanud riigi valuuta- ja maksesüsteemi otsesest kasutamisest, kuid mõeldakse välja mitmeid teisi süsteeme erinevate juriidiliste nimede all ja uute juhtidega, et vajalikke makseoperatsioone siiski sooritada. Luuakse kaupade tarnimise kette läbi mitme riigi, millised pole antud riigile kehtestatud embargoga liitunud. Kasutusel on ka meetod embargo sanktsioonide vältimiseks või vähendamiseks viisil, et sanktsioonidealused riigid ühendavad oma majanduslikud võimalused ja koordineerivad siseturu vajaduste rahuladamiseks oma võimaluste kasutamist. Kõige tõhusam vahend embargo mõju vähendamiseks, lausa tühiseks muutmiseks on problemaatilise riiki majanduslik iseseisvus ja tema võimekus oma vajadusi ise rahuldada.

 

 

Eesti laulva revolutsiooni ajal ning eriti pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal ja pärast Balti riikide taasiseseisvumist üritas Venemaa mõjutada Balti riike talle meelepäraste otsuste vastuvõtmisel majandussanktsioonidega. Selle suutsid kõik kolm riiki lääneriikide abiga  tõrjud. Lisaks sellele oli nendest sanktsioonidest otsustav kasu Balti riikide edasise majandusliku orientatsiooni kehtestamisel. Valiti vabaturu majanduse mudel ja läänelik arengutee ning likvideeriti Nõukogude okupatsiooniga kaasnenud koloniaalmajanduse mudel.  Venemaa majandussanktsioonid muutusid mõne aastaga tähtsusetuteks ning Venemaa osatähtsus Balti riikide, eriti Eestis väliskaubanduse bilansis on kaasajal marginaalne. Balti riigid on siiski veel arvestatavalt sõltuvad Venemaa energia, maagaasi ja nafta tarnetest, kuid töö sellest sõltuvusest vabanemiseks käib aktiivselt. Kaubavahetus Venemaaga on taasiseseisvumise ajal olnud eklektiline, ilma vajaliku stabiilsuse ja vastastikuse kasusaamise printsiibita. Viimastel aastatel on seda tugevalt mõjutanud ka Euroopa Liidu ja NATO poolt kehtestatud majandussanktsioonid Venemaa suhtes.

 

 

21. sajandi teisel aastakümnel ongi olnud rahvusvahelise tähelepanu keskpunktis Euroopa Liidu ja NATO poolt kehtestatud majandussanktsioonid Venemaa suunal seoses Venemaa poolt annekteeritud [[Ukraina]]<nowiki/>le kuuluva [[Krimm]]<nowiki/>iga ning Venemaa osalemisega Ida-Ukraina konfliktis. Need sanktsioonid kehtivad alates 2014. aastast ning puudutavad eelkõige teatud tüüpi kaupade ja tehnoloogia tarnimist Venemaale, äritegevuse erinevaid aspekte, rahvusvahelist poliitilist suhtlemist, samuti Venemaaga toimetatavaid finantstehinguid ja arveldusi. Venemaa reageeris sellele valuliselt ja president [[Vladimir Putin]] otsustas 6. augustil 2014 kehtestada vastusanktsioonid teatud tüüpi põllumajandustoodetele, toormaterjalidele ja toiduainetele keelates embargot kehtestanud riikidest toiduainete sisseveo keelu. Seda tehti kolmes etapis:

 

Nende kaupade ärajäämine mõjutas tunduvalt Venemaa elanike tarbimisharjumusi. Venemaa toiduaineteturg kuivas kokku. Omatoodang ei suutnud nõudmist rahuldada. Venemaa poliitikud on väitnud, et embargo aitas arendada kodumaist põllumajandust ja toiduainetetööstust, kuid on toonud kaasa ka olulise toiduainete hindade tõusu, toidukorvi valiku ahenemine ning arvestatava majandusliku surutuse koos sisepoliitilise depressiooniga.

[[Kategooria:Kaubandus]]

[[Kategooria:Rahvusvahelised suhted]]