Liivi keel: erinevus redaktsioonide vahel

'''Liivi keel''' (''līvõ kēļ'', ''rāndakēļ'') on [[läänemeresoome keeled|läänemeresoome keelte]] [[Läänemeresoome keelte lõunarühm|lõunarühma]] kuuluv [[keel (keeleteadus)|keel]], ajalooliselt [[liivlased|liivlaste]] emakeel.

 

 

Nimetust rannakeel (''rāndakēļ'') kasutasid [[Kuramaa liivlased]]. Kuramaa liivi keelt jaotatakse idamurdeks ja läänemurdeks. Kirjakeeleks on kujunenud idamurre, reeglina õpetatakse seda ka ülikoolides.

[[Arvo Laanest]]i (1972) järgi jaotuvad läänemersoome keeled keskuseks ja astmevahelduse toimimisalast välja jäänud perifeeriaks, viimasesse kuuluvad liivi ja [[vepsa keel]]ed. [[Terho Itkonen]]i (1972) keelepuul on läänemeresoome algkeelel kolm järglast ning liivi keel kuulub koos eesti ja vadja keelega ühte neist. [[Eino Koponen]]i (1991) keeleandmeid mittekasutava täpsustuse järgi on sellel rühmal kaks otsest järglast: ''muinasliivi'' ja ''muinaseesti''. [[Paul Alvre]]l (1973) kuulub liivi keel ühte rühma põhjaeesti ja läänesoomega. See [[Peipsi]]st idas paiknenud rühm olevat lahknenud siis, kui liivlaste esivanemad rändasid edelasse, ülejäänud aga järvest põhja poolt möödudes läände. [[Pekka Sammallahti]] (1977) väitel lõhenes läänemeresoome algkeel, kust lõunaeesti keel oli juba eraldunud, põhjaläänemeresoomeks ja lõunaläänemeresoomeks, viimane hargenes omakorda liivi, põhjaeesti, edelasoome keelteks. [[Kalevi Wiik]]i (1996) kohaselt jagunes algkeel ranniku- ja sisemaamurdeks, rannikumurre omakorda hämeks ja põhjaeestiks, kusjuures viimane hõlmas ka hilisemat liivi keelt. Temagi ei kasuta oma oletuste põhjendamiseks keeleandmeid.<ref name=Viitso71 />

 

[[Tiit-Rein Viitso]] (1978, 2008) analüüsi kohaselt on algkeele järglaskolmik ''ugala'' (ehk lõunaeesti), liivi ja ''neeva'' (ülejäänud), kus liivi keel võis olla nii esimene kui teine lahkneja, aga võib-olla ka pärineda liivi ja ugala ühisest keelejärgust.<ref>[[Tiit-Rein Viitso]] (2008). "Eesti keele päritolust" (lk 17–24), "Läänemeresoome esimese silbi õ ajalugu" (lk 46–63), "Läänemeresoome sugulus" (lk 71–91). Raamatus: Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: [[Eesti Keele Sihtasutus]], lk 20, 57–59, 61, 90</ref> Osaliselt Viitso tööle põhinev [[Petri Kallio]] (2014) peab kõige põhjendatumaks varianti, kus liivi keel (täpsemalt sellele eelnenud vorm ''riialahe-läänemeresoome'') on teine läänemeresoome keeleühtsusest lahkneja pärast lõunaeesti (''sisemaa-läänemeresoome'') keelt. Lahknemise põhjustajaks peab ta alates 2. sajandist aset leidnud [[tüüpilised tarandkalmed|tüüpiliste tarandkalmete]] levikut Ranniku-Eestist Sise-Eestisse ja Põhja-Lätti.<ref>[[Petri Kallio]] (2014) [https://www.academia.edu/10172149/The_Diversification_of_Proto-Finnic The Diversification of Proto-Finnic]. Kogumikus: [[Joonas Ahola]] ja [[Frog]] (toimetajad), "Fibula, Fabula, Fact: The Viking Age in Finland", lk 155–168. ''Studia Fennica Historica'' 18. Helsinki. Lk 159, 163, 165</ref> [[Arheoloog]] [[Valter Lang]], kes lähtub Kallio seisukohtadest, ei näe arheoloogilises aineses liivi keele varast lahknemist märkivaid muutusi, kuna omanäoline liivi [[arheoloogiline kultuur]] ilmus alles 10. sajandil. Samas arvab ta, et keele- ja kultuurimuutus ei pidanudki käima käsikäes, ja liivi keele varane eraldumine on siiski tõenäoline juba sellepärast, et [[Koiva]] jõgikond, [[Väina]] alamjooks ja Põhja-[[Kuramaa]] oli kogu 1. aastatuhande jooksul ülejäänud läänemeresoome keelealast suhteliselt eraldatud.<ref>[[Valter Lang]] (2018). Läänemeresoome tulemised. ''Muinasaja teadus 28''. [[Tartu]]: [[Tartu Ülikooli Kirjastus]]. Lk 245–247</ref>

 

 

Petri Kallio dateerib liivi algkeele, st kunagise ühtse liivi keele, mis polnud veel [[Kuramaa murded (liivi keel)|Kuramaa]] ja [[Salatsi liivi keel|Salatsi]] murreteks jagunenud, aastasse 1500+-100. Ta põhjendab seda asjaoluga, et 13. sajandi alguse [[Henriku Liivimaa kroonika]] liivi keelenäited olevat selgelt lahknemisest varasemast perioodist, [[Thomas Hiärne]] 1665. aastast pärinev liivi sõnaloend aga tähistavat hiljuti murreteks jagunenud keelt.<ref>[[Petri Kallio]] (2016). [https://www.academia.edu/28480776/Historical_Phonology_from_Proto-Finnic_to_Proto-Livonian Historical Phonology from Proto-Finnic to Proto-Livonian]. Kogumikus: [[Valts Ernštreits]] ja [[Karl Pajusalu]] (toimetajad), "Studies on Livonian II", lk 39–65. ''Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics'' 7 - 1. Tartu. Lk 61</ref> Valter Lang seostab liivi keele kaheks murdeks jagunemist 14.–16. sajandil toimunud Kuramaa rannakülade liivistumisega ning murrete täienemisega hiliste eesti ja läti laenudega.<ref>Lang 2018, lk 248</ref>

 

== Hääldus ==

 

Kriips (ˉ) tähe peal märgib pikka [[täishäälik]]ut: ''Ēstimō'' (Eestimaa), ''pū'' (puu). Pikad [[kaashäälik]]ud märgitakse sõna keskel kahe tähega, sõna lõpus ühe tähega: ''kim'' (kümme). Märk (¸) tähistab [[Palatalisatsioon|palataliseeritud]] kaashäälikut: ''tūļi'' (tuuline). Õ täht [[järgsilp]]ides märgib Õ ja A vahepealset häälikut: ''pȭzõz'' (põõsas). Punkt O tähel (Ȯ) märgib madalat Õ-häälikut: ''vȯn'' (õnn). Kuni 1995. aastani märgiti seda häälikut O või Õ tähega.

 

== Keelenäiteid ==

; Tēriņtš! : Tere!

; Jõvā ūomõg! / Jõvvõ ūomõgt! : Tere hommikust!

 

==Kirjandus==

*[[Tiit-Rein Viitso]], [[Valts Ernštreits]]. [http://www.murre.ut.ee/liivi/ Liivi-eesti-läti sõnaraamat]. 2012 ISBN 9789984815763

 

== Välislingid ==

* [http://www.livones.lv/ Liivi keele ja kultuuri portaal Livones.lv]

* [http://www.eraksti.lv/fetchbook.php?urlkey=1312742 Läti-liivi-inglise väljendite sõnaraamat liivi keele tähestiku, häälduse ja lühikese grammatikaülevaatega] (''pdf'')

* [http://web.archive.org/20050129100517/homepage.mac.com/uldis/livonia/livonia.html Virtual Livonia]