Jõudude tasakaal: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) P siselingid |
|||
1. rida:
'''Jõudude tasakaal''' ([[inglise keel]]es ''Balance of Power'') on levinud teooria, mis väidab, et palju rohkem kui majanduslikke või poliitilisi vahendeid kasutades on tõenäoline tagada [[rahu]] ja riikide julgeolek vaenutsevate või rahvusvahelise ülevõimu pärast konkureerivate riikide sõjaliste jõudude tasakaalus hoidmisega. Peetakse silmas, et konflikti olukorras sellest eemale jäävad riigid osutavad toetust nõrgemale, et tülialuses piirkonnas või rahvusvahelises süsteemis tervikuna säiliks tasakaal. Selle saavutamise valemi pakkus omal ajal välja Preisimaa poliitik ja Saksamaa ühendaja [[Otto von Bismarck]], kes kinnitas, et kogu poliitika tasakaalu küsimuses saab realiseerida kui kuuluda maailma kolme tugevama riigi hulka. See olevat ainus tõeline kaitse vaenulike koalitsioonide moodustamise vastu. Kuid ka siis valitsevat habras tasakaal, sest toimub pidev areng ning kerkib esile uusi huvisid.
== Ajaloost ==
Aegade jooksul on jõudude tasakaalu mõistet pidevalt kuritarvitatud ja antud sellele
Jõudude tasakaalu teooria tõusis reljeefselt esile renessansi ajastul 15. sajandil, kui Itaalia linnriikide valitsejad nagu Milano hertsog [[Francesco I Sforza]] ja Firenze valitseja [[Lorenzo de' Medici]] koos [[Itaalia Liiga]]
Enne [[Vestfaali rahu]] (1648), ehk Münsteri ja Osnabrücki rahulepinguid, mis lõpetasid [[Kolmekümneaastane sõda|Kolmekümneaastase sõja]], domineeris rahvusvahelises suhtlemises universaalsus. Pärast Utrechti lepingut 1713. aastal muutus Euroopa rahvusvahelistes suhetes määravaks jõu tasakaalu doktriin. Jõu tasakaalu põhimõttest sai politoloogia aksioom. Preisimaa kuningas [[Friedrich Suur]] aga oli osav diplomaat ja väga edukas sõdija ning viis jõudude vahekorra tasakaalust välja.
Jõudude tasakaalu saavutamiseks praktiseeriti pärast Napoleoni sõdade lõppemist 19. sajandi algusest kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni suurema või väiksema edukusega ''status quo'' säilitamist. Hoolitseti selle eest, et ükski riik ei oleks küllalt tugev saavutama ülejäänute suhtes sõjalist ülekaalu, mis ohustaks nende julgeolekut. Sel perioodil olid kõik tollased Euroopa juhtriigid Austria, Prantsusmaa, Preisimaa, Suurbritannia ja Venemaa enam-vähem võrdse sõjalise võimsusega. Niipea kui mõni nendest ilmutas mingeid plaane muutuda agressiivseks või ohustada üldist rahu, koondusid teised, kas teadlikku poliitikat ajades või vaistlikult, tema vastu.
17. rida:
'''Unipolaarne''' (ühepolaarne) on see maailmakord, kus jõudude tasakaalu pole ja võim on koondatud ühel või teisel moel hegemoonile. Võimalik on ka selline ühepolaarsus, kus valitseja, kes pole hegemoon, jälgib globaalse ühiskonna kõigi liikmete tegutsemist teatud seaduste raames, mida tunnustavad kõik ühiskonna liikmed.
'''Bipolaarne''' (kahepolaarne) jõudude jaotus jaguneb kahe dominandi vahel ja tähendab globaalses plaanis maailma jagamist mõjusfäärideks kahe võimupositsiooni vahel. Selleks luuakse sõjalis-poliitilisi blokkide, et rajada hädavajalikke ideoloogilisi, usulisi ja kultuurilisi tõkkeid. Kahepolaarse maailmakorra parima ajaloolise näite leiab [[külm sõda|Külm sõja]] perioodist. Sel ajal jagunes maailm selgelt kaheks leeriks, mille dominantideks olid [[Nõukogude Liit]] ja [[USA]]. 20. sajandi teine pool oligi inimkonna ajaloos ainus periood, mil absoluutselt kogu maailm jagunes kaheks leeriks. Erandid selles süsteemis olid individuaalsed ja väljendusid selles, et väikesed ja strateegilisest seisukohast tähtsusetud riigid olid end kuulutanud neutraalseteks. Bipolaarsuse erisuseks võib mõnel juhul olla olukord, kus kaks vastandlikku leeri ühinevad võrdsetel tingimustel. Näiteks Teise maailmasõja ajal [[Adolf Hitler|Hitleri]]-vastane koalitsioon Ameerika Ühendriikide, NSV Liidu ja Suurbritannia koosluses Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vastu.
'''Multipolaarsus''' (mitmepolaarne) on maailmakorra süsteem, milles paljudel (vähemalt kolmel) riigil on ligikaudu võrdne majanduslik ja sõjaline potentsiaal. Multipolaarne maailm kujunes välja 21. sajandi alguseks. Mitmepolaarne süsteem on kõigist olemasolevatest jõudude tasakaalu säilitamiseks kõige stabiilsem. Seal on rikkalik tingimuste valikuvõimalus ning võimalik piiramatu kehtivusaeg.
23. rida:
== Kuidas on toimitud? ==
Pärast Esimest maailmasõda lülitusid varasemast palju aktiivsemalt rahvusvahelise jõudude tasakaalu säilitamise süsteemi Ameerika Ühendriigid ja Jaapan. Huviliste ringi laienemine tingis, et jõudude tasakaalu küsimus kujunes suureks rahvusvaheliseks mureküsimuseks ning võitlustandriks. Riigid püüdsid oma ellujäämise kindlustamise nimel takistada teistel riikidel
Teisalt, juhtudel, kui mõni agressiivne suurriik on üritanud jõude tasakaalu väärata, on teised, vaatamata nende ideoloogilistele ja majanduspoliitilistele erinevustele, oma jõud ühendanud. Näiteks NSV Liit ja USA Teise maailmasõja ajal. Sellises olukorras on peamiseks liikumapanevaks jõuks soov tagada suurriigile otsustav sõnaõigus. Sageli on seda tehtud väiksemate riikide arvel, Nii juhtus kui 20. sajandi keskel viidi suurriikide huvides
Külma sõja perioodil 1947–1991. aastatel oli suurriikide jõudude tasakaalus hoidmine peamine rahvusvahelise suhtlemise teema. Sellel perioodil oli küsimuseks demokraatliku maailmakorra ja kommunistliku süsteemi ideoloogilise, poliitilise, majandusliku ning militaarse tasakaalu küsimus. Sõjalise tasakaalu nimel käis USA ja Nõukogude Liidu vahel [[võidurelvastumine]], mida käsitleti kui hädavajalikku vahendit üldise rahu ja julgeoleku saavutamiseks. Selle nimel kasutasid mõlemad riigid nende ümber koondunud liitlaste või nende poolt allutatud (okupeeritud) riikide majanduslikku ja sõjalist potentsiaali.
[[Kategooria:poliitika]]
|