Vikipeedia

Kool: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
P pisitoimetamine
PResümee puudub
28. rida:
[[Johannes Käis]]i (1885–1950) algatatud kooliuuendusliikumine, mille põhilisteks märksõnadeks olid [[üldõpetus]], [[Töökoolipedagoogika|töökool]], isetegevus ja individuaalne tööviis, haaras suure osa eesti õpetajaid ning tutvustas neid oma aja eesrindliku, Eesti jaoks kohandatud pedagoogilise mõtte ja meetoditega. Ka töökooli mõiste taga oli Eestis isetegevus kui pedagoogilist mõtlemist ja tegevust konstitueeriv põhimõte. 
 
Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, st ilmalikud, üldhariduslikud, polütehnilised, tasuta, õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi (õppetoetust, eriti tehnikumides, ülikoolides). 1962. aastal kehtestati NLNSV Liidus, sh ka Eestis (ENSVsEesti NSVs) üldine 8-klklasssiline ja 1976. aastal – üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). Erinevalt muust Nõukogude Liidust töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak), mitmetes ainetes kasutati eesti autorite, mitte üleliidulisi õpikuid. 1987. aastal algas rahvuskooli taasloomisele suunatud kooli- ja õppekavareform, eestikeelsed koolid läksid sammjärk-sammultjärgult üle 12-aastasele õppele. 1995. aastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool ehk gümnaasium). 2011. aastast algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks.<ref name="JjDxr" /><ref name="QBVKZ" /><ref name="5xqP0" /><ref name="j3ZTf" />
 
== Koolide jaotusi ==
53. rida:
Kooli efektiivsuse all mõistetakse seatud eesmärkide (õpetuslike, kasvatuslike, õppekavaliste jm) saavutamist majanduslikult ja ajaliselt vähimate või optimaalseimate kuludega. Kool institutsioonina on reguleeritud riikliku seadusandlusega (konstitutsioon, kooli- või haridusseadus, riiklik õppekava jm), koolisiseste dokumentidega (sisekorra eeskirjad, töölepingud, hindamisjuhend, regulatsioonid õpilastele, kooliõppekava jmt).
 
Kooli efektiivsuse hindamise erinevates mudelites arvestatakse nii rahalisi kui mitterahalisi sisendeid ja väljundeid<ref name="6APcd" />. Praktikas on hindamine siiskiseotud enim seotudeeskätt mõõdetavate majandusnäitajatega, hinnatakse kooli tehnilist efektiivsust. Tehnilise efektiivsuse kontekstis on oluliseks probleemiks kooli väljundite mõõtmine. Kõige sagedasemaks hinnanguks õpilaste koolis omandatud teadmistele kasutatakse empiirilises analüüsis erinevaid standardiseeritud testide ja eksamite tulemusi. Olulisemate probleemidena on seejuures viidatud võimalikule kooskõla puudumisele nende testide ja õppekavaeesmärkide vahel ning ühiskonna poolt väärtustatud teadmiste ja oskuste vahel<ref name="PyzEI" />. Kooli (õppekava) eesmärgid on seotud õpilaste arengu toetamisega, mis ei piirdu aineteadmiste omandamisega. Nii otsitakse vahendeid kooli efektiivsuse hindamiseks organisatsiooni toimimise seisukohast<ref name="t38Er" />, õppe-kasvatusprotsessi või kooli tulemusjuhtimise seisukohast<ref name="kgvYy" /> ja õpilaste arengu seisukohast<ref name="1q1MV" />,
 
Peetakse ohtlikuks, et kooli efektiivsuse mudelid ignoreerivad nt seaduspärast väärtuste paljusust kasvatuses ja õpetamises, jätavad vähe aega õpilaste individuaalsuse arvestamiseks. Kooli efektiivsuse uuringud on näidanud, et efektiivsed koolid, ka keskkoolid, on suhteliselt väikesed, õpetajad neis näevad end pigem õpilase iseloomu ja väärtuste arendajana kui ainult ainespetsialistidena<ref name="44aXJ" />.
84. rida:
[[Konfliktiteooria]]tes käsitletakse kooli kui võimu ja sotsiaalse kontrolli vahendit, mis kultiveerib staatuse kultuuri ja hindab vastavust domineeriva kultuuri standarditele. Konfliktiteooriate vaates on kesksed võrdsuse ja ebavõrdsuse küsimused. [[Varjatud õppekava]] kooliides sorteerib õpilasi ja treenib neid aktsepteerima oma positsiooni ühiskonnas (nt töölised ja alamklassid).
 
'''[[Sümboliline interaktsioon|Sümbolilise interaktsiooni]] ja [[Feministlik teooria|feministlikud]]''' [[Feministlik teooria|teooriad]] tegelevad enimeeskätt õppetunnis toimuvaga (nt õpilaste "sildistamise" kestvate mõjudega õpilasele lasteaiast kooli lõpuni) ning kooli, hariduse ja ühiskonna suhetega eelkõige domineerimise ja kaasamise (''inclusin-exclusion'') vaatekohast<ref name="4KkMM" />.
 
[[Kriitiline teooria|'''Kriitilised''' teooriad]] (McLaren, Apple, Freire) on keskendunud õigluse, võrdsuse, majanduslikult või muul viisil allasurutute toetamisele nii õppetunni kui kooli ja haridussüsteemi tasandil. Neid võib pidada enimkõige proaktiivseteksproaktiivsemateks – suunatuks ühiskonna muutmisele läbi õppe-kasvatusprotsessi.
 
Postmodernism andis tõuke kooliteooriate ja koolitegelikkuse vastavuse paljutahulisuse tunnustamisele ja uurimisele.
 
Eestis on kooli uuringuteskooliuuringutes viimasel ajal enimkasutatud kasutatudpeamiselt ökoloogilist lähenemist (Veisson, Ruus jt 2007<ref name="HpDBN" />), kriitilist lähenemist (Ruus 2000<ref name="k9sKa" />), organisatsiooniteooriaid (Sarv 2008<ref name=":3" />), mis on võimaldanud Eesti kooli tüpologiseerimist neist käsitlustest lähtudes.
 
=== Kooli juhtimise teooriad ===
'''Kooli juhtimise teooriad''' on kujunenud välja 20. sajandil ning on tuginenud äri- ja tööstuse juhtimises kasutatavatele kommunikatsiooni- ja organisatsiooniteooriatele. USAs ja Kanadas on koolide juhtimist korraldatud just sellistest teooriatest lähtuvalt ning nõutud koolijuhtidelt vastavat ettevalmistust. Euroopas aga toetuti "heale praktikale", arvestades indiviidi ja rühmade vastasmõju organisatsiooni kontekstis ja sellest tulenevatele teoreetilistele mõtetele. Juhtimisalast ettevalmistust hakati koolijuhtidelt nõudma 1980ndatel, Eestis – 1990ndate lõpus.
 
Kooli juhtimisel on üldiselt 4 taset – riiklik, regionaalne, lokaalne, institutsionaalne, mis kajastub ka teooriate jaotuses.
99. rida:
Kooli juhtimise praktikat ja teooriaid on olulisimal määral mõjutanud (eriti USAs ja Kanadas) Taylori (1856–1915)<ref name=":4" /> teadusliku juhtimise printsiibid. Alles 20. sajandi lõpukümnenditel, koos õppiva organisatsiooni ja kvaliteedijuhtimise kontseptsioonide ning mudelite väljakujunemisega on Taylori mõju vähenenud. Nii on 20. sajandi keskelt alates kooli juhtimist käsitletud organisatsiooni kui bürokraatia teooriate seisukohalt (hierarhia, funktsionaalne spetsialiseerumine, reeglid-protseduurid probleemide lahendamiseks ja vastutuseks, impersonaalsed töösuhted, tulemuspõhised välised tunnustused), 1970ndatel levisid osalusjuhtimise ja võimenduse –delegeerimise (''empowerment'') vaated, sajandi lõpus – reflektiivse praktika vaated nii hariduse kavandamisel, eri tasanditel juhtimisel kuni õppetunnini välja (nt Sergiovanni 1987, 2005<ref name="bqYrh" />). Leiti, et vaid võimalikult lai teadmine võimaldab juhtidel identifitseerida ning defineerida probleeme ja valida nende lahendusteid – st informeeritud intuitsiooni, praktiku teadmust. Ka 20. sajandi lõpus Maailmapanga poolt riikidele antud haridussoovitused põhinevad reflektiivse praktika ja õppiva organisatsiooni teooriatel.
 
Kooliga seoses on alati kesksel kohal debatid tsentraliseerimise-detsentraliseerimise vahekorra üle. NtNäiteks Prantsusmaa ja NSV Liidu haridust iseloomustas tugev tsentraliseeritus õppekavast õpetaja tööni õppetunnis. Austraaliale, Saksamaale, Walesile on olnud omane otsida tasakaalu tsentraliseerituse ja detsentraliseerituse (koolipõhine juhtimine, õpetaja metoodiline vabadus) vahel. Sellega on seotud ka õpetaja autonoomia, autoriteet ja professionaalsus erinevates koolides, kultuurides, riikides. 
 
== Kokkuvõtteks ==
Liberaalse, nagu ka humanistliku vaate kandjate seas on neid, kes leiavad, et kool kui institutsioon vastandub sellistele hariduseesmärkidele nagu nt vaba, otsustusvõimelise, autonoomse inimese kasvatamine. Selle vaate äärmuslikud esindajad (''deschoolers, unschoolers'') eitavad kooli kui institutsiooni täielikult. AjalooliseltAjaloos enimon tuntudtuntuma koolieitajad onolnud Rousseau (1712–1778) ja Illich (1926–2002). Traditsiooniliste koolide kadumist on ühe võimaliku stsenaariumina näinud ka [[OECD]] tuleviku-uurijad<ref name="3F6Us" />.
 
Kui 20. sajandi teisel poolel kõneldi hariduse kriisist (Coombs 1985<ref name="2myQ6" />), siis oli see suuresti kooli kriis – võimetus vastata samaaegselt nii indiviidi (õpilane, õpetaja) kui ühiskonna vajadustele. 21. sajandi väljavaated on avarad – need võivad viia nii kooli individualiseerumiseni, st õppeprotsessi sobitamiseni laste ja noorte eripäraga kuni formaalse kooli kadumiseni, aga ka täpse ja tehniliselt toetatud ning kontrollitud unifitseerimiseni nii õppes kui õpiväljundites.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Kool"