Faktuur (muusika): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=oktoober|aasta=2008}}
'''Faktuur''' (inglise
Faktuuri all võib pidada silmas näiteks [[Partii (muusika)|partiide]] ehk häälte, [[tämber|tämbrite]], [[rütm (muusika)|rütmide]], [[artikulatsioon (muusika)|artikulatsioonide]], [[dünaamika (muusika)|dünaamika]] või muusika karakterite samal ajahetkel
Faktuur annab muusikas tähenduse [[vertikaal]]sele [[mõõde|mõõtmele]].
Faktuuriga tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20. sajandi muusikas: tekkisid näiteks [[kiht (muusika)|paljukihilised]] faktuurid ([[Charles Ives]]i, [[György Ligeti]], [[Bernd Alois Zimmermann]]i muusikas).▼
Faktuuri kui kompleksset [[muusikaline parameeter|muusikalist parameetrit]] iseloomustavaks [[suurus]]eks on näiteks ’tihedus-hõredus’. ▼
==Termin==
Sõnal "faktuur" on eri
==Faktuuritüübid==
Eristatakse ühehäälset ([[monofoonia]]) ja mitmehäälset faktuuri, mida on kolme põhilist liiki: [[homofoonia]], [[polüfoonia]] ja [[heterofoonia]]. Faktuuritüüpideks on ka näiteks [[monofoonia]] ehk ühehäälsus, [[heterofoonia]] (kas ”laiendatud ühehäälsusena”, mille puhul sama meloodiat esitatakse mitme esitaja poolt nii põhikujul kui ka mõningate kõrvalekaldumistega või nii-öelda lintliikumisena, mille puhul esitatakse sama meloodiat paralleelsetes intervallides) ja [[mikropolüfoonia]].▼
Homofoonilises faktuuris on võimalik eraldada juhtivat häält (sageli on selleks meloodia) saatehäältest ehk saatest. Juhtiva hääle kõrval moodustavad homofoonilise faktuuri funktsionaalne bass ja vähem iseseisvad saatehääled. Homofoonilise faktuuri erikujuks on harmooniline faktuur, milles kõik hääled liiguvad ühesuguses rütmis akordidena.
15. rida ⟶ 23. rida:
Klassikalis-romantilises muusikatraditsioonis võrreldakse eelkõige [[polüfoonia|polüfoonilist]] ehk [[kontrapunkt]]ilist (häältel on iseseisev liikumissuund, rütmika, karakter) ning [[homofoonia|homofoonilist]] (hääled on allutatud ühtsele rütmile ja rõhutavad esmajoones [[harmoonia (muusika)|harmoonia]] kulgu) faktuuritüüpi ja nende kahe [[sümbioos]]i – nii-öelda vaba mitmehäälsust (sks.k ''Freistimmigkeit'').
▲Faktuuritüüpideks on ka näiteks [[monofoonia]] ehk ühehäälsus, [[heterofoonia]] (kas ”laiendatud ühehäälsusena”, mille puhul sama meloodiat esitatakse mitme esitaja poolt nii põhikujul kui ka mõningate kõrvalekaldumistega või nii-öelda lintliikumisena, mille puhul esitatakse sama meloodiat paralleelsetes intervallides) ja [[mikropolüfoonia]].
▲Faktuuri kui kompleksset [[muusikaline parameeter|muusikalist parameetrit]] iseloomustavaks [[suurus]]eks on näiteks ’tihedus-hõredus’.
▲Faktuuriga tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20. sajandi muusikas: tekkisid näiteks [[kiht (muusika)|paljukihilised]] faktuurid ([[Charles Ives]]i, [[György Ligeti]], [[Bernd Alois Zimmermann]]i muusikas).
▲Sõnal "faktuur" on eri keeleruumides veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest ''testura'' ja ''tessitura'', mis tähendavad eelkõige [[vokaalmuusika]]s üksiku hääle [[register (muusika)|registriulatust]]. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet ''Satz'' (''Tonsatz''), mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks ''Dezimensatz'' kui intervallide kontrapunktiring 10. sajandil) või mitmehäälses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.–15. sajandi vokaalstiil ''Kantilenensatz'', milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis) ning mida tänapäeval mõistetakse kui kompositsioonitehnilist printsiipi, kuidas kirjutada näiteks [[Kaanon (muusika) |kaanon]]it, [[fuuga]]t, [[koraalivariatsioon]]i, klassikalist [[sonaat-allegro]]t, [[Lied|''Lied'''i]] jne.
== Vaata ka ==
| |||