Erinevus lehekülje "Faktuur (muusika)" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
Faktuuri all võib pidada silmas näiteks [[Partii (muusika)|partiide]] ehk häälte, [[tämber|tämbrite]], [[rütm (muusika)|rütmide]], [[artikulatsioon (muusika)|artikulatsioonide]], [[dünaamika (muusika)|dünaamika]] või muusika karakterite samal ajahetkel ühendamise üldist printsiipi.
 
EraldatakseEristatakse ühehäälset ([[monofoonia]]) ja mitmehäälset faktuuri, mida on kolme põhilist liiki: [[homofoonia]], [[polüfoonia]] ja [[heterofoonia]].
 
 
 
Üheks tavalisemaks faktuuri mitmekesistamise võtteks on [[figuratsioon]]: rütmiline figuratsioon, harmooniline figuratsioon ja meloodiline figuratsioon.
 
Klassikalis-romantilises muusikatraditsioonis võrreldakse eelkõige [[polüfoonia|polüfoonilist]] ehk [[kontrapunkt]]ilist (häältel on iseseisev liikumissuund, rütmika, karakter) ning [[homofoonia|homofoonilist]] (hääled on allutatud ühtsele rütmile ja rõhutavad esmajoones [[harmoonia (muusika)|harmoonia]] kulgu) faktuuritüüpi ja nende kahe [[sümbioos]]i – nii-öelda "vaba mitmehäälsust" (sks.k ''Freistimmigkeit'').
 
Faktuuritüüpideks on ka näiteks [[monofoonia]] ehk ühehäälsus, [[heterofoonia]] (kas ”laiendatud ühehäälsusena”, mille puhul sama meloodiat esitatakse mitme esitaja poolt nii põhikujul kui ka mõningate kõrvalekaldumistega või nii-öelda "lintliikumisena", mille puhul esitatakse sama meloodiat esitatakse paralleelsetes intervallides) ja [[mikropolüfoonia]].
 
Faktuuri kui kompleksset [[muusikaline parameeter|muusikalist parameetrit]] iseloomustavaks [[suurus]]eks on näiteks ’tihedus-hõredus’.
 
Faktuuriga tegelesid juba keskaja heliloojad ja muusikateoreetikud, kuid eriliselt hakati faktuurile tähelepanu pöörama 20. sajandi muusikas: tekkisid näiteks [[kiht (muusika)|paljukihilised]] faktuurid ([[Charles Ives]]i, [[György Ligeti]], [[Bernd Alois Zimmermann]]i muusikas).
 
Sõnal "faktuur" on erinevateseri keeleruumides veidi erinev tähendus. Näiteks inglise keeles kasutatav sõna "tekstuur", mis on mõiste sisult identne eesti sõnale "faktuur", on etümoloogiliselt pärit itaalia sõnadest ''testura'' ja ''tessitura'', mis tähendavad eelkõige [[vokaalmuusika]]s üksiku hääle [[register (muusika)|registriulatust]]. Saksa keeles kasutatakse sõna "faktuur" tähenduses pigem mõistet ''Satz'' (''Tonsatz''), mis teatud kontekstis viitab teose kontrapunktilisele ülesehitusele (näiteks ''Dezimensatz'' kui intervallide kontrapunktiring 10. sajandil) või mitmehäälses vokaalfaktuuris häälte kirjutamise stiilile (näiteks 14.–15. sajandi vokaalstiil ''Kantilenensatz'', milles ülemine hääl on meloodia ning alumised hääled saate funktsioonis) ning mida tänapäeval mõistetakse kui kompositsioonitehnilist printsiipi, kuidas kirjutada näiteks [[Kaanon (muusika) |kaanon]]it, [[fuuga]]t, [[koraalivariatsioon]]i, klassikalist [[sonaat-allegro]]t, [[Lied|''Lied'''i]] jne.
 
== Vaata ka ==
109 543

muudatust