Intellektuaalne omand: erinevus redaktsioonide vahel

'''Intellektuaalne omand''' (ka '''intellektuaalomand ja intellektuaalne vara''' – REÕS § 23) on iseseisvad õigused riigi õigussüsteemis, mis on seotud inimese intellektuaalse tegevuse tulemuste loomise ning kastamisega ja sellega seotud investeeringutega. Majandusteadusliku terminina tähistab intellektuaalne omand vara ettevõtte bilansis (immateriaalsed põhivarad) jms. Tavakeeles kasutatakse mõnikord tähenduses, et luuletus, artikkel, romaan, maal, laul jms. on autori intellektuaalne omand.

Termin 'intellektuaalne omand' kasutamine on käesoleval ajal seadusandluses, õigusteoorias kui ka igapäevases kõnepruugis laialdaselt levinud. Üldkeelendina tähistab „intellektuaalne"intellektuaalne omand“omand" kõiki neid resultaate, mis tulenevad inimese vaimsest, intellektuaalsest tegevusest (ideed, luuletused, maalid, avastised, leiutised, elektronarvutite riist- ja tarkvara, uus tehnoloogia jne.). Majandusliku ja juriidilise mõistena on "intellektuaalsel omandil" tavakeelest hoopis erinev tähendus. Ladinakeelne väljend proprius – kellegi oma – tähistab kellelegi kuuluvaid õigusi. Algselt nimetati „intellektuaalseks"intellektuaalseks omandiks“omandiks" õigusi kirjandus- ja kunstiteostele kui intellektuaalse tegevuse – loomingu „kõrgeima“"kõrgeima" astme tulemusele. „Madalama"Madalama “" astme – kaubanduse sfääri kuuluvate tehnilise loomingu resultaatide (peamiste leiutiste), aga samuti kaubamärkide suhtes kehtivaid õigusi nimetati aga „tööstusomandiks“"tööstusomandiks" („industrial"industrial property“property"). Alles 19. sajandi keskpaigast hakati järjekindlamalt rõhutama seost vaimse loomingu eri väljendusvormide vahel ning üldistava terminina kasutama sõna „intellektuaalne"intellektuaalne omand“omand". Kuid ka tänapäeval kasutatakse küllalt sageli terminit „intellektuaalne"intellektuaalne omand“omand" just kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste suhtes tekkivate õiguste tähistamiseks. <ref name="qRnMZ" />

Autoriõiguse mõiste pärineb 18. sajandi alguse Inglismaalt. Aastal 1709 võeti seal vastu nn Anne'i statuut (Statute of Anne), mis käsitles trükiteoste kopeerimist. Inglise keeles autoriõigust tähistav ''copyright'' tähendabki otsetõlkes kopeerimise õigust. Eri riikide autorite õiguste vastastikuse tunnustamise tegi võimalikuks Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon, mis võeti vastu 1886. aastal ja kehtib muudetud kujul tänaseni. Eesti liitus Berni konventsiooniga 1927. aastal, liikmeks olek peatus 1940. aastal. Eesti taasühines [[Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsioon|Berni konventsiooniga]] 1971. aasta Pariisi redaktsioonis. Intellektuaalse omandi kaitse tähendab muuhulgas kaitset piraatluse, ebaseadusliku kaubanduse ja võltsimise eest. Eestis tõusis intellektuaalse omandi teema ühiskonna huviorbiiti 2012. aasta kevadel seoses küsimusega, kas Eesti peaks liituma võltsimisvastase kaubanduslepinguga [[ACTA]] (The Anti-Counterfeiting Trade Agreement). Eesti autoriõiguse kaitse nurgakiviks on [[autoriõiguse seadus]], mis võeti Riigikogus vastu 11. novembril 1992 ning jõustus 12. detsembril 1992.<ref name="2hbXL" /> <ref name="WFjlk" />