Punane raamat: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P pisitoimetamine
PResümee puudub
2. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=märts|aasta=2009}}
 
'''Punane nimestik''' ehk '''punane nimistu''' ([[inglise keel]]es ''Red List''), trükitud kujul ka '''punane raamat''' (inglise ''Red Data Book'', lühend ''RDB'') on andmestik, mis annab hinnangu looduslike liikide ohustatusele. Punaseid raamatuid või nimestikke peavad riigid ja organisatsioonid kas vastava riigi või geograafilise piirkonna kohta. [[IUCNi Punane Nimestik|Ülemaailmselt ohustatud liikide andmebaasi]] haldab [[MaailmaRahvusvaheline Looduskaitseliit]] (IUCN) põhjaliku loeteluna maailma [[taim]]e-, [[loom]]a- ja [[seen]]e[[Liik (bioloogia)|liik]]ide (sh mõnede liigisiseste [[takson]]ite) globaalsest [[kaitseseisund]]ist. Lisaks kaitseseisundi määratlusele on mõnede liikide puhul lisatud ka andmed taksoni leviku, bioloogia jne kohta.
 
Esimene punane raamat anti IUCNi algatuselt välja 1966. aastal<ref name="SEI"/>.
12. rida:
Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele.
 
Punane raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed punasesse raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivasutusteladministratiivvasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävimisest.
 
Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse [[elustik]]u mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudetakse alles hoida kõik tema [[eluvorm]]id. Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid [[1992]]. aastal [[Rio de Janeiro]]s alla [[bioloogilise mitmekesisuse konventsioon]]ile.
26. rida:
Uue punase raamatu andmeil on Eesti alalt viimase sadakonna aasta vältel kadunud 4 seene-, 18 sambliku-, 10 sambla-, 27 soontaime-, 42 [[selgrootud|selgrootu]] ja 2 [[selgroogsed|selgroogse]] looma liiki või liigisisest taksonit.
 
Enim,Kõige rohkem ehk tublisti üle kolmandiku hinnatud liikidest on hävinuks või ohustatuks tunnistatud samblaid (37,9%), kolmandik [[suursamblikud|suursamblikke]] (32,6%), üle veerandi selgroogseid (28,4%) ja viiendik soontaimi (20,6%). Väiksematest rühmadest on hävinud või ohustatud liikide osakaal suur veega seotud loomadel, nagu [[kahepaiksed]] (45,4%), [[kalad]] (36,1%) ja [[vähid]] (36%).
 
Eesti punasesse raamatusse võetud elustikuvormide puhul seisab esikohal mitmesugune [[metsamajandus|metsade majandamisega]] seotud tegevus, eeskätt lageraied ja metsahooldustööd (27%-l kõigist ohustatud liikidest). Järgnevad [[veekogud]]e muutmisega seotu (15%) ja [[põllumajandus]]lik tegevus (12,9%).