Etioopia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
90. rida:
[[13. sajand|13.]]–[[14. sajand]]il kujunenud Etioopia (Abessiinia) [[feodaalriik]] osutus hiljem killustatuks iseseisvateks vürstkondadeks.
 
Etioopia keisrivõim nõrgenenesnõrgenes pärast 1468. aastat ja kohalikud valitsejad hakkasid võimu uuesti suurendama. [[Etioopia keiser|Etioopia keisri]] tiitel muutus formaalsuseks. Oht Etioopiale tulenes moslemite [[sultanaat]]idest ([[Adali emiraat]], keskus [[Harari]]s, lisaks türklased ja [[gallad]]). Abi saadi Portugalilt, kes ei tahtnud niivõrd sõltumatut Etioopiat, vaid laiendada katoliku usu piirkondi ja laiendada oma [[Portugali koloniaalimpeerium]]i. 30- aastat kestnud sõda Adali emiiri Ahmed ibn Ibrahim al-Ghaziga põhjustas Etioopiale suured inimkaotused, hävinud kloostrid, linnad, paleed. Etioopia keiser Calawdewos (1540–1559) saavutas aga edu moslemite vastu, teda abistasid portugallased, kuid moslemeid lõplikult ei purustatud. Türklaste katsed ebaõnnestusid samuti.<ref>Klaassen, O. "Aasia ja Aafrika 16.–19.sajandil ning kontaktid Eestiga", 1994</ref>
 
Hakati mõtlema tugevamast keisrivõimu vajalikkusest, kuna koosnes paljudest väikestest üksustest, igal oma sõjavägi ja valitsejad. Keisriga olid kohalikel valitsejatel vasallikohustused. Mõnevõrra keskvõim kasvas. Kirikutegelased soovisid aga ennast ilmaliku võimu üle kehtestada. 1628 Rooma kiriku alla minek. Kuid hiljem keelustati katoliiklus, jesuiidid pagendati.<ref name="Klaassen, 1994, lk 26–38">Klaassen, 1994, lk 26–38</ref>
 
Keiser Fasilides lasi ehitada pealinnaks [[Gondar]]i, mis oli Kairo järel suuruselt teine linn Aafrikas sel ajal. 17.–18. sajandil toimus Etioopias vaimse elu edenemine. Oluliseks keiser Iyasu, kelle ajal toimus võitlus gallade vastu ja sisepoliitilised reformid. Keiser [[Iyasu II]] (1730–1755) ajal toimnustoimus hariduse, teaduse, kirjanduse areng, nende järeltulijate ajal nõrgenes aga Etioopia keskvõim uuesti. Tegelik võim läks tagasi kohalikele valitsejatele (vürstidele).<ref name="Klaassen, 1994, lk 26–38"/>
 
[[Pilt:Téwodros II.jpg|pisi|püsti|Etioopia keiser [[Tewodros II]]]]
102. rida:
Yohanis IV (1872–1889) suutis teatud võimu lõpuks saavutada. Kuid toimusid kokkupõrked egiptlaste ja Sudaaniga.
[[Pilt:Emperor Menelik II.png|pisi|püsti|Etioopia keiser [[Menelik II]]]]
[[1885]]. aastal maabusid [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|itaallased]] ja hõivasid ümberkaudseid maid. Shoa (piirkond Etioopias) valitseja kuulutas end Yohanise järel keisriks ([[Menelik II]]). Tema ajal märkimisväärne stabiilsus. Uueks pealinnaks sai [[Addis Abeba]]. MaksusüsteemiViidi ellu maksusüsteemi-, armee-, ja rahareformid. Kasvas Itaalia mõju ja seeõttu sõlmis keiser Itaaliaga lepingu (Wechale-Ucciali leping 1889), mis Etioopia [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia protektoraadi alla]] viis (Itaallasteitaallaste meelest). Itaallased hakkasid mõjuvõimu laiendama (Eritrea sai nende asumaaks). Etioopia protestis ja tühistas lepingu. Sellest sai alguse [[Itaalia-Etioopia sõda]].<ref name="Klaassen, 1994, lk 26–38"/> [[1896]]. aastal toimunud [[Adua lahing]]u võitmine kindlustas Etioopia iseseisvuse.
 
1930. aastail oli viiendik Etioopia rahvastikust orjad. Orjuse kaotamiseks tegi Rahvasteliidu komisjon keisrile järgmised ettepanekud:
114. rida:
Keiser ei suutnud neid orjuse kaotamiseks ette pandud muudatusi kehtestada, kuna tal puudus selleks vajalik valitsusaparaat ja seaduste austamine oli Etioopias tundmatu.<ref>Orjaelu Abessiinias. Esmaspäev, 25. juuli 1932, nr. 30, lk. 2</ref>
 
Aastal 1935 tungis [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia]] [[Etioopia keisririik|Etioopiasse]] (ka Abessiinia) selle koloniseerimiseks. Selle tulemusel puhkes [[teine Itaalia-Etioopia sõda]]. Itaalia tungis Etioopiasse Itaalia kolooniatest [[Eritrea]]st ja [[Itaalia Somaalimaa]]lt. Etioopia alistus aastal 1936. Kuningas [[Vittorio Emanuele III]] kuulutati varsti pärast seda [[Etioopia riigipeade loend|Abessiinia keisriks]].
 
=== Kohv ===