7. Eesti Laskurdiviis: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
P pisitoimetamine |
||
17. rida:
|tähtpäevad= [[9. oktoober]] 1942, lahingulipu annetamine
}}
'''7. Eesti Laskurdiviis''' ([[vene keel|vene]] ''7-я Эстонская стрелковая дивизия'') (s/o 61429), oli [[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal [[NSV Liit|NSV Liidu]] [[Punaarmee]] koosseisu formeeritud põhiliselt eestlastest koosnev rahvusväeosa, [[8. Eesti Laskurkorpus]]e koosseisus.
[[Punaarmee]] 7. Eesti Laskurdiviisi formeerimise aluseks oli [[18. detsember|18. detsembril]] [[1941]] antud NSV Liidu Riikliku Kaitsekomitee (GKO) käskkiri [[Uurali Sõjaväeringkond|Uurali Sõjaväeringkonnas]] laskurdiviisi moodustamiseks alates 25. detsembrist 1941.
25. septembril 1942 moodustati 7. ja [[249. Eesti Laskurdiviis]]ist [[8. Eesti Laskurkorpus]]. Korpus saadeti laiali [[28. juuni]]l [[1945]]. Aktiivselt tegutses Eesti Laskurkorpus, mille osa oli 7. Eesti Laskurdiviis, 7. novembrist 1942 kuni 9. maini 1945.
32. rida:
*kindralmajor [[Lembit Pärn]], [[7. juuni]] 1942 –
*polkovnik [[August Vassil]], [[30. september]] [[1942]] – [[5. jaanuar]] [[1943]].
*kindralmajor [[Karl Allikas]], [[6. jaanuar]]
;Diviisi staabiülemad:
*major [[August Feldman]], 1941 detsember – september 1942;
40. rida:
*vanempolgukomissar [[August Sipsakas]], [[diviisikomissar]]
*vanempolgukomissar [[August Pusta]], diviisikomissar
*[[Arnold Raud]], diviisi komandöri asetäitja poliitilisel alal ([[NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium]]i
== Formeerimisest ==
Eesti laskurdiviisi isikuline koosseis tuli direktiivi kohaselt komplekteerida Eesti NSV kodanikest (tegelikkuses Eesti Vabariigi kodanikest) – kutsealustest, reservväelastest, tegevarmee ja tagala väeosades teenivatest sõjaväelastest ning sõjaväehaiglatest saabuvatest sõjameestest. NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaat andis välja direktiivi, mille kohaselt kõik vastavas vanuses eestlased ja Eesti NSV kodanikud kuulusid eesti väeosadesse saatmisele. Ohvitserkond tuli personaalselt välja valida eestlaste ja ka teiste rahvuste esindajate hulgast, kes valdasid eesti keelt. 7. jaanuaril 1942 määras Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu oma direktiiviga 7. eesti laskurdiviisi formeerimise kohaks [[Sverdlovski oblast]]i, [[Kamõšlov]]i linna piirkonna. Nüüd algas töö eestlaste väljaselgitamiseks ja väekoondise asukohta saatmiseks. Seda tegid sõjaväeringkondade juhtimisel tegutsevad komisjonid, kuhu tavaliselt kuulusid Kaitse Rahvakomissariaadi, [[EK(b)P Keskkomitee]], [[Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu]] ja vastava sõjaväeringkonna esindajad.
Eraldati mehed, kellel oli "kahtlane" minevik, formeerimise käigus teostati nõukogude julgeolekuorganite poolt "kahtlase elemendi" väljaselgitamine<ref name="OsbPQ" />, veebruariks saadi kokku nimekirjadesse ligikaudu 30 000 meest.
Nimeliselt oli küll tegemist Rahvusliku väeosaga, aga siiski usaldamatusest eestlaste vastu oli Laskurdiviisis ka palju venelasi, Venemaa eestlasi ja teisi NSV Liidu liiduvabariikide esindajaid. Eelkõige poliit- ja teistel juhtivatel kohtadel hinnati tõsiselt parteilist kuuluvust ja kommunismi [[ideoloogia]] järgimist. Poliitiliseks usaldamatuseks oli alust endise [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] isikkoosseisu käitumise põhjal 1941. aasta taganemislahingutes, kus [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus#Korpus sõjategevuseslahingute käigus|Staraja Russa, Porhovi ja Dno]] piirkonnas deserteerus korpusest ning andis Saksa vägedele vangi 5500 eestlasest sõjaväelasest 4500<ref name="cbwKk" />.
Eesti rahvusväeosade formeerimisel oli Nõukogude väejuhatusel kasutada ligi 70 000 Eesti kodanikku ja veel kuni 5000 venemaaeestlast:
58. rida:
=== Formeerimine ===
Uurali Sõjaväeringkonna Sõjanõukogu korraldusega määrati 7. eesti laskurdiviisi formeerimise asukohaks [[Sverdlovski oblast]]. Otsekohe, pärast loa saamist eesti rahvuslike väeosade moodustamiseks, sõitsid diviisi formeerimise asukohta EK(b)P Keskkomitee ja Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esindajatena [[Arnold Veimer]] ja [[Arnold Kress]]. Koos Uurali Sõjaväeringkonna esindajatega hakati tegema eeltööd mobiliseeritute vastuvõtmiseks.
Väekoondise formeerimist juhtisid diviisikomandöriks määratud alampolkovnik [[Karl Kanger]], komissar [[August Sipsakas]] (tema lahkumise järel [[August Pusta]]), staabiülem major [[August Feldman]] jt<ref name="jT1HI" />.
=== Õppused===
Õppused algasid veebruari keskel ja juba [[14. märts]]
[[10. veebruar]]
Mais külastas Diviisi Riikliku Kaitsekomitee komisjon, mis hindas väljaõpet ja poliitilist meelsust. Üksus sai hindeks mitterahuldava, eelkõige olid vajakajäämised poliitilises väljaõppes, kuigi sõjalise poole pealt oli kõik parimas korras.
82. rida:
! style="background:#CFCFCF;" | Juhtkond<br /> juhtkond pärast 1. oktoobrit 1942. aastal
|-
|'''
| ülem [[alampolkovnik]] [[Karl Kanger]] (−10.1942);[[polkovnik]] [[August Vassil]]<br> sõjakomissar – vanempolgukomissar [[August Sipsakas]], vanempolgukomissar/alampolkovnik [[Arnold Raud]], diviisiülema asetäitja poliitalal, major [[Otto Štein]]; <br />diviisiülema asetäitja rivi alal polkovnik
|-
| [[7. Eesti Laskurdiviisi staap]]
218. rida:
<ref name="OsbPQ">[http://www.parnupostimees.ee/66891/theodor-narep-sodurid-eri-vormides/ Theodor Närep: Sõdurid eri vormides], Postimees, 9. jaanuar 2009</ref>
<ref name="cbwKk">[http://www.riigikogu.ee/public/Riigikogu/ValgeRaamat.pdf Valge Raamat], Valge Raamat</ref>
<ref name="xmYU9">[[Leo Õispuu]], [http://www.memento.ee/memento_materjalid/memento_raamatud/memento_r_9.pdf Eestlased Vene sõjaväes], [[Memento]] raamat nr
<ref name="lauvf">"Korpusepoisid" lk 82.</ref>
<ref name="jT1HI">"Korpusepoisid" lk 83.</ref>
| |||