Ludwig von Bertalanffy: erinevus redaktsioonide vahel

'''Karl Ludwig von Bertalanffy''' ([[19. september]] [[1901]], [[Viin]], [[Austria]] – [[12. juuni]] [[1972]], [[New York]], [[Ameerika Ühendriigid|USA]]) oli tuntud bioloog, kes tegeles [[teoreetiline bioloogia|teoreetilise bioloogia]] ningja organismide kasvu [[modelleerimine|modelleerimisega]]. Ta oli üks [[süsteemiteooria|üldise süsteemide teooria]] esmarajajaid.

Ludwig kasvas üles isa Gustav von Bertalanffy ja ema Charlotte (neiuna Vogel) ainsa lapsena, kuni kümnenda eluaastani saiehk privaatõpetustkooliminekuni enne kui koolisai läkseraõpetust.

Aastal [[1918]] asus ta [[Innsbruck]]i ülikoolis õppima kunstiajalugu ja filosoofiat, kuid katkestas õpingud seal ja kolis [[1924]]. aastal [[Viin]]i. Nii otsustas ta lõpuks bioloogiat õppima minna, sest lootis, et temast võiks hiljem isegi filosoof saada. [[Viini ülikool]]is tundis ta huvi nii filosoofia ja kui ka loodusteaduste (eriti bioloogia) vastu.

[[1926]]. aastal kaitses ta oma väitekirja füüsiku ja natuurfilosoofi [[Gustav Fechner]] tööde teemal ning sai filosoofiadoktoriks. Bertalanffy omandas alates [[1934]]. aastast mitmeid professuure. Ta oli [[1934]]-–[[1948]] professor Viini Ülikoolis. Hiljem oli ta professor [[Londoni ülikool]]is, [[1948]]-–[[1949]] [[Montreal]]i ülikoolis, [[1949]] [[Ottawa]] ülikoolis, [[1950]]-–[[1954]] [[Lõuna-California ülikool]] ülikoolisis, [[1955]]-–[[1958]] töötas [[Menninger Foundation]]’isis, [[1958]]-–[[1960]] Edmontonis [[Alberta]] ülikoolis ja lõpuks [[1961]]-–[[1972]] [[Buffalo]] ülikoolis, [[New York|New Yorgis]] (SUNY).

[[1924]]. aastal kohtus ta oma tulevase abikaasaga, kes püsis vaheltpidamatultvahetpidamatult peaaegu 40 aastat tema kõrval. Nad olid õppinud koos, kuid naine ei lõpetanud õpinguid, vaid jäi abikaasale toeks nii palju kui ta sai. Neil oli poeg, kes töötas hiljem vähiuuringute alal töötas, seega jätkas oma isa tööd.

LudewigLudwig von Bertalanffy oli süsteemsete ülesannete püstitaja – eriti just tüpoloogiliselt erinevate [[süsteem]]ide matemaatilise aparatuuri ülesehitamise alal. Teadusliku tõdemuse erinevate valdkondade seaduspärasuste [[isomorfism|isomorfsuse]] uurija. Ta käsitleb üldise [[süsteemiteooria]] teket kui konflikti [[mehhanitsism]]i ja [[vitalism]]i vahel. Mõlemad seisukohad olid talle vastuvõetamatud: esimene – kui triviaalne, teine – kui ebateaduslik.

Oma esimest etteastet üldise süsteemide teemal meenutab Bertalanffy nii: "Sellises olukorras olin sunnitud hakkama kaitsma nn organismilist seisukohta. Selle kontseptsiooni olemust võib iseloomustada ühe lausega järgmiselt: igasugune organism on organiseerituse ilming, ja meie, bioloogid, peame neid analüüsima sellest aspektist. ... Üheks minu tulemuseks on, et nn avatud süsteemid ja dünaamiline tasakaal osutuvad sisuliselt tavalise füüsikalise keemia, kineetika ja termodünaamika laienditeks. Selgus aga, et ma ei saanud jääda oma kunagi valitud teele ja olin sunnitud tegema veelgi suurema üldistuse, mida ma nimetasin üldiseks süsteemide teooriaks. See mõte ulatub küllalgi kaugesse aega – esimest korda esinesinesitasin ma need [[1937]]. aastal filosoofiaseminaril, mis toimus Chicago ülikoolis Charles Morris’eMorrise eestvedamisel .<ref>L. von Bertalanffy. Zu einer allgemeiner Systemlehre, 1949, S. 114-129</ref>. Aga tollal tekitasid teoreetilised teadmised, kui niisugused, bioloogias halva maine, ja ma kartsin seda, mida matemaatik [[Gauss]] kunagi "jultumuseks, võiehk Boeotians’iksBoeotiansiks" nimetas. Sellepärast ma peitsin oma visandid sahtlisse ja alles pärast sõda ilmusid minu publikatsioonid sel teemal."<ref>L. von Bertalanffy. General System Theory – A Critical Review. General Systems, vol. VII, 1962, p. 1-20.</ref>.

KokkuvõttksKokkuvõtteks väidab ta, et füüsikalised [[süsteem]]id erinevad elussüsteemidest selles, et need on väliskeskkonna suhtes suletud, siissamas kui [[organism|elusorganismid]] on avatud. Organismide eluprotsess vajab keskkonnast mateeriavoogu, mille tüüp ja kogus vastab antudkonkreetse süsteemi omadustele. Samuti eristaberitab süsteem oma funktsioneerimiseltalitlemisel ainet [[keskkond]]a. Seega saavad organismid endale täiendavat [[energia]]t, mis võimaldab saavutada [[negentroopia]]t ja tagab süsteemi stabiilsuse keskkonnas.

Nii jõudis Bertalanffy [[biotsönoos]]i ''(elukoosluste)'' ja [[homöostaas]]i ''(olupüsivuse)'' käsitlemisel seisundini, milles ta oli küps andma piisavalt nii faktoloogilist ainest kui ka inspiratsiooni süsteemi universaalse üldmõiste väljaarendamiseks, st tunnetusülesande lahendamiseks. Selle sooritas ta tulemustega, millega pälvis tollal moodsa [[süsteemiteooria]] isa loorberipärja.