Tamara de Lempicka: erinevus redaktsioonide vahel

Lempicka sündis 16. mail 1898 [[Varssavi|Varssavis]], mis sellel ajal kuulus Vene impeeriumi alla. Tema isa oli Boris Gorski, kes töötas vandeadvokaadina ühes prantsuse kaubandusettevõttes. Tamara ema oli Malvina Gorska (neiupõlve nimi Decler), rikkast perekonnast pärit seltskonnadaam, kelle haridustee kulges välismaal. Lempicka tuli jõukast perest, seega omandas ta juba noorena luksusliku maitse, mis hiljem väljendus nii tema kunstis kui eraelus. Tal oli vanem vend Stancyk ja noorem õde Adrienne. Tamara oli juba lapsena väga iseteadliku ja domineeriva iseloomuga. Kui ta oli kümne aastane, tellis tema ema ühelt tuntud kunstnikult portree Tamarast ja ta õest. Tamarale tundus aga ühe koha peal püsimine piinavana ning samuti polnud ta rahul ka lõpptulemusega. Olles kindel, et ta suudab teha paremini, sundis ta oma õe poseerima, et temast ise portree luua. See töö meeldis Tamarale muidugi rohkem kui kunstniku tehtud.<ref name=":0" />

Tamara de Lempicka sai tuntuks portreedega, mis kandsid ''art déco'' stiili eripära. Prantsusmaalt alguse saanud dekoratiivkunsti suund ''art déco'' oli osa eksootilisest, seksikast ja glamuursest Pariisist, vastates hästi Tamara elustiilile ja kunstilaadile.<ref name=":2" /> Tema loomingus toimus läbimurre 1925. aastal, kui ''art déco'' liikumine tuule tiibadesse sai. Ta esitles oma maale nii salongis [[Salon des Tuileries]] (Tuileries' salong) kui ka [[Salon des femmes peintres]] (Naiskunstnike salong). Tema maalid jäid silma ameerika ajakirjanikele [[Harper's Bazaar]]ist ja teistest moeajakirjadest. Samal aastal toimus ka tema loomingu esimene suur väljapanek Itaalias, mille organiseeris krahv [[Emmanuele Castelbarco]]. Selle näituse jaoks maalis Lempicka 28 uut teost kuue kuuga. Itaalia reisi ajal kohtus ta oma uue armukese [[Maruis Sommi Picenardi]]ga ning ka kuulsa itaalia näitekirjaniku [[Gabriele D'Annunzio|Gabriele d'Annunzio]]ga. D'Annunzio soovis, et Tamara temast portree maaliks, kuid samuti soovis ta naisega ka armuafääri alustada. Mees kutsus selleks Tamara oma villase [[Garda järv|Garda]] järve ääres, kuid ei portree ega ka armuafäär saanud selle külastuskäigu jooksul realiseeritud. 1927. aastal võitis Tamara esimese koha rahvusvahelisel kaunite kunstide näitusel Bordeaux's ([[Exposition Internationale des Beaux Arts in Bordeaux]]) tütre portreega „Kizette"Kizette rõdul“rõdul". See oli tema esimene suurem auhind. 1929. aastal pälvis ta samuti Kizettest tehtud portree eest pronksmedali rahvusvahelisel näitusel Poolas.<ref name=":0" /> Kahe sõja vahelisel ajal maalis Lempicka portreesid kirjanikest, meelelahutajatest, kunstnikest, teadlastest, ettevõtjatest ja Ida-Euroopa pagendatud aadlikest. Tema tütar Kizette de Lempicka-Foxhall on kunstniku biograafias öelnud nii: „Ta"Ta maalis neid kõiki, rikkaid, edukaid, kuulsaid – eliiti.“" Lempicka tööd tõid talle kriitikat, tunnustust, sotsiaalset kuulsust ja märkimisväärset rikkust.<ref name=":2" />

1929. aastal maalis Lempicka oma tuntuima teose „Autoportree"Autoportree. Tamara rohelises Bugattis“Bugattis". See oli mõeldud saksa moeajakirja [[Die Dame]] esikaanepildiks. Autoportreel kujutab Tamara ennast rohelise [[Bugatti Automobiles SAS|Bugatti]] roolis, kandmas nahkseid kindaid, kiivrit ning lendlevat halli salli ümber kaela. Tema olek on külm, temast õhkub jõukust ja ligipääsmatust, ning tema pehmelt üleolev pilk näitab iseseisvust ja rahulolu. Kuigi teosel on Tamara ennast kujutanud Bugatti roolis, sõitis ta argielus ringi hoopis pisikese kollase [[Renault]]'ga. Siiski ei omanud see asjaolu Tamara jaoks olulist rolli, tähtis oli tema sõnul see, et ta oli alati riietatud nagu Bugatti ja Bugatti nagu tema.<ref name="7caoT" /> Ajakirjale mõeldud autoportree osutus populaarseks, kandes endas kaasaegse naise võrdkuju. Aja jooksul kujunes sellest ideaalne portree tolleaegse ajastu peegelduseks.<ref name="XaFHo" />

Sõja puhkedes kolisid nad režissöör [[King Vidor|King Vidori]]i endisse majja [[Beverly Hills]]is. Lempicka teoste väljapanekud toimusid nii [[Los Angeles]]es, [[New York|New Yorgis]] kui ka [[San Francisco]]s, kuid ei saavutanud enam sellist edu, nagu kunstnik oli lootnud. Tamara tütrel Kizettel õnnestus 1941 Prantsusmaalt põgeneda ja liituda ema ja tema mehega Los Angeleses. 1943. aastal kolisid Tamara ja Kuffner New Yorki, elama korterisse, mille kahekorruselises stuudios jätkas Tamara maalimist. Naine kaunistas nende korteri antiikesemetega, mis parun oli suutnud päästa oma [[Ungari]] pärandist.<ref name=":2" />

Parun Kuffner suri 1961. aastal südamerabandusse. Lempicka müüs ulatusliku osa oma varandusest ning käis kolmel ümbermaailmareisil. 1962. aastal toimus tema uuemate ja vanemate teoste väljapanek New Yorgis [[Iolase Galerii|Iolase Galeriis]]s, kuid kriitikud jäid suhteliselt ükskõikseks. Ostjaid oli vähe ning Lempicka andis endale lubaduse, et ei korralda enam kunagi ühtegi enda kunsti näitust. 1963 kolis Tamara oma tütre ja tema pere juurde [[Houston|Houstonisse Texases]]. Lempicka loobus professionaalse kunstniku staatusest ning asus maailma eri paigus demonstreerima oma varasemaid teoseid, nende hulgas ka kuulsat autoportreed 1929. aastast.<ref name=":2" />

1966. aastal korraldati Pariisis näitus, mis oli pühendatud 1925. aastate kunstile. See inspireeris Alain Blondeli korraldama retrospektiivset näitust Tamara de Lempicka loomingust 1973. aastal [[Luxembourgi Galerii]]s Pariisis. 1974 kolis Tamara Mehhikosse Guernavacasse, kuhu ta ostis endale maja, mida kutsuti Tres Bambuseks. Vananemine muutis Tamara suhteliselt meeleheitlikuks ning leinates oma ilu kadumist, elas ta elu lõpuaastad üpriski pahuras meeleolus.<ref name=":2" /> Tema tütar asus pärast oma abikaasa surma 1979. aastal Guernavacasse, et hoolitseda haige ema eest. Tamara de Lempicka suri une pealt 18. märtsil 1980. Tema soovi järgi puistati tema tuhk [[Popocatépetl|Popocatépetli]]i vulkaani kohal.<ref name="FHejs" />

Teose traditsioonilist viimistlust õppis Lempicka Maurice Denis'lt. Lempicka teiseks õpetajaks ja tema loomingu üheks suuremaks mõjutajaks oli André Lhote, kes õpetas teda järgima pehmemat, rafineeritumat [[kubism]]ivormi, mis ei šokeerinud vaatajaskonda ning sobitus paremini luksuslikku interjööri.<ref name=":1" /> Tamara ühendas selle pehmema kubismi [[Uusklassitsism|uusklassitsistliku]] stiiliga, olles inspireeritud prantsuse maalikunstnik [[Jean Auguste Dominique Ingres|Jean-Auguste-Dominique Ingres]]'ist. Ingres oli teiseks oluliseks mõjutajaks Tamara loomingus. Lempicka teos „Ilus"Ilus Rafaella“Rafaella" oli otseselt mõjutatud Ingres'i maalil „Türgi"Türgi saun“saun" figureerinud paljudest naisaktidest.<ref name="Q0B6X" /> Lempicka loomingus moodustavad olulise rolli pikajalgsed, liivakellafiguuriga naisaktid, kes oleksid justkui moeajakirjast välja jalutanud. Tühjusse suunatud pilguga naised esindasid ajastule iseloomulikku passiivset naisetüüpi.<ref name=":3" />

Parima ülevaate de Lempicka loomingust annavad ilmselt kunstniku enda sõnad: „Ma"Ma olin esimene naine, kes tegi selgeid maale ja see oli minu edu allikas. Sadade lõuendite hulgas olid minu omad alati äratuntavad. Galeriid kaldusid näitama minu pilte parimates ruumides, sest need tõmbasid inimesi ligi. Minu tööd oli selged ja lõpetatud. Ma vaatasin enda ümber ja suutsin näha ainult maalikunsti täielikku hävingut. Banaalsus, millesse kunst oli uppunud, tekitas minus tülgastust. Ma otsisin oskusi, mida enam ei eksisteerinud; ma töötasin kiirelt delikaatsete pintslitõmmetega. Ma otsisin tehnikat, oskusi, lihtsust ja head maitset. Minu eesmärk polnud kunagi kopeerida, vaid luua uus stiil, säravate, valgusküllaste värvidega, ja taasavastada elegants minu modellides.“"

Kuigi Lempcika teosed kaotasid pärast [[Teine maailmasõda|II maailmasõda]] populaarsuse, siis ''art déco'' moodi tagasitulekuga 1960ndatel tärkas taas huvi kunstniku maalide vastu. Lempicka on üks vähestest kunstnikest, kelle kohta võib öelda, et tegu oli puhtaverelise ''art déco'' viljelejaga, mis teeb tema niigi silmapaistva loomepärandi veelgi märkimisväärsemaks.