Otepää lahing: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
30. rida:
Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister [[Volquin]]i, [[Võnnu komtuur]] [[Bertold (Võnnu komtuur)|Bertoldi]] ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse.<ref name=HLKXX7 /><ref>Sulev Vahtre 1990, lk 117–118</ref> Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi.<ref name=Vahtre118 />
Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi, tema ilmselt oligi Vene kroonikates nimetatud kinnivõetud sakslaste väejuht.<ref name=Mäesalu2017 /><ref>Sulev Vahtre 1990, lk 118–119</ref><ref>HLK, XX 7–8, lk 175–177</ref> Ain Mäesalu arvates jäi ta pantvangiks 2–3 aastaks.<ref name=Mäesalu2017 /> Vene kroonikate kohaselt võeti sõjasaagiks 700 hobust, kuid rahulepingu sõlmimist nad ei maini.<ref name=Vahtre118 /><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 19</ref> Ain Mäesalu on Otepää lahingu kaotust
==Järgnenud sündmused==
| |||