Vabadus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Aibot (arutelu | kaastöö)
P robot Adding: ar, cs, da, es, he, hi, hr, ko, lt, no, ru, ru-sib, sh, simple, sr, th, tr, yi Removing: eo Modifying: en, fr
Kamma (arutelu | kaastöö)
8. rida:
 
==Negatiivne ja positiivne vabadus==
Vabadust on jaotatud negatiivseks ja positiivseks. Negatiivses ehk kitsas mõttes on vabadus piirangute ja takistuste puudumine tegutsemiseks. [[Inimene]] on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Termini [[negatiivne vabadus]] võttis kasutusele [[Jeremy Bentham]], kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud [[Thomas Hobbes]], [[John Locke]] ja [[David Hume]].
 
Vabadust on jaotatud negatiivseks ja positiivseks.
Vabadus positiivses mõttes hõlmab seda ala, kus inimene on [[autonoomia|autonoomne]]. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks [[iha]]d ja [[tunne|tunded]]. Ka on piiravate jõududena nähtud [[ühiskond|sotsiaalseid]] ja [[kultuur]]ilisi tegureid. Selline vabadusekäsitlus ulatub tagasi vähemalt [[Platon]]ini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvad [[Immanuel Kant]], [[Jean-Jacques Rousseau]], [[Baruch Spinoza]] ja [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel]].
 
Negatiivne vabadus on määratletud läbi kõigi või mõnede teatud piirangute [[negatsioon]]i, st vabastust teatud piirangutest või kohustustest. See on vabadus kitsas mõttes ning ei määratle mingil viisil, mis sellest vabadusest positiivses mõttes tuleneb või kuidas seda peaks kasutatama. Seega võib ütelda, et negatiivne vabadus on vabadus ''millestki'', seevastu positiivne vabadus on vabadus ''millekski'', st sisuliselt on tegemist [[õigus]]ega millelegi või millekski. Positiivne vabaduse määratlus märgitseb midagi väärtusena, mida on keegi või miski vaba taotlema ja sisaldab varjatult ka eeldust, et keegi või miski peaks tahtma seda taotleda.
 
Lihtsaimad näited negatiivsest vabadusest oleks nt vabadus mitte maksta maksu, vabadus mitte võtta osa sõjaväelisest ajateenistusest, vabadus mitte alluda käsule, kui see on vastuolus isiklike veendumustega, vabadus mitte võtta osa kehalise kasvatuse tunnist jne.
 
Vabadust on jaotatud negatiivseks ja positiivseks. Negatiivses ehk kitsas mõttes on vabadus piirangute ja takistuste puudumine tegutsemiseks.Näiteks [[Inimeneinimene]] on kitsas mõttes vaba sel juhul, kui tema tegutsemisele ei tee keegi teine inimene takistusi või ei muuda tema tegutsemist mingil moel võimatuks. Samas ei ütle selline vabaduse määratlus mitte midagi selle kohta, mida inimene peaks oma vabadusega tegema, st on [[negatiivne määratlus]]. Termini [[negatiivne vabadus]] võttis kasutusele [[Jeremy Bentham]], kes tähistas sellega sunduse puudumist. Negatiivset vabadust on muuhulgas propageerinud [[Thomas Hobbes]], [[John Locke]] ja [[David Hume]].
 
Negatiivse vabaduse piirjuhuks võib pidada anarhiat, kui selle sisuks on igasuguste piirangute puudumine, normaalsel juhul on aga negatiivne vabadus siiski määratletud mõnede kindlate piirangute puudumisega.
 
Positiivne vabaduse näideteks võiks olla vabadus valida elukohta, vabadus avaldada avalikult arvamust, vabadus uskuda oma veendumustesse, vabadus loometegevuseks ja elu eesmärkide määramiseks vms.
 
VabadusKui positiivsesmääratleda mõttespositiivset vabadust kõige üldisemal tasemel, siis hõlmab sedasee ala, kus inimene on [[autonoomia|autonoomne]]. Inimene on positiivses mõttes vaba siis, kui tal on kontroll oma elu üle või kui ta valitseb enda üle. Sellist autonoomiat piiravateks jõududeks peetakse tavaliselt inimese sees peituvaid jõude, nagu näiteks [[iha]]d ja [[tunne|tunded]], mille suhtes inimene kunagi päris vaba pole. Ka on piiravate jõududena nähtud [[ühiskond|sotsiaalseid]] ja [[kultuur]]ilisi tegureid. Selline vabadusekäsitlusvabaduse mõistmine oli üldlevinud [[antiikaeg|antiigis]] ning selle teoreetiline käsitlus ulatub tagasi vähemalt [[Platon]]ini, uusaegsete propageerijate hulka kuuluvad [[Immanuel Kant]], [[Jean-Jacques Rousseau]], [[Baruch Spinoza]] ja [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel]].
 
== Vabadus ja paratamatus ==