Erinevus lehekülje "Otepää lahing" redaktsioonide vahel

resümee puudub
}}
{{Eestlaste muistne vabadusvõitlus}}
'''Otepää lahing''' toimus [[1217]]. aastal [[Otepää linnus]]e juures. Linnust kaitsnud [[ugalased|ugalaste]], [[Riia piiskopkond|Riia piiskopi]] ja [[Mõõgavendade ordu]] ning neile alluvate [[latgalid|latgalite]] ja [[liivlased|liivlaste]] vägi alistus 17-päevase piiramise järel [[Novgorodi vabariik|Novgorodi]], [[Pihkva vürstiriik|Pihkva]], [[saarlased|saarlaste]], [[Harjumaa|harjulaste]] ja [[sakala]]ste liitlasväeleühisväele. Sõlmitud rahulepinguga pidid piiskopi ja ordu väed Ugandist lahkuma, küsimärgi alla sattusid ka nende teised senised vallutused Eestimaal. Alates Otepää lahingust hakkasid Novgorod ja Pihkva ning eestlased ordu ja piiskopi vastases võitluses koostööd tegema.
 
==Eellugu==
[[Turaida vaherahu]] lõppemise järel 1215. aastal korraldasid latgalite, Mõõgavendade ordu ja Riia piiskopi väed Ugandisse seeria rüüsteretki, mille tulemusena sealsed vanemad samal aastal alistusid ja maakond ristiti Riia võimu alla.<ref>Sulev Vahtre 1990, lk 106–107</ref><ref>HLK, XIX 3–4, lk 159–163</ref> Ugandit enda mõjusfääri kuuluvaks pidanud ja seal juba 1210. aastal inimesi ristinud Pihkva vürst [[Vladimir Mstislavitš]], kuigi ta oli Riia piiskop Alberti venna [[Theoderic de Bekeshovede|Theoderic]]i äi ja varasem piiskopi liitlane, vastas sellele sõjakäiguga Otepääle, nõudes ugalastelt andamit ja karistades neid riialaste poole ülemineku eest rüüstamisega.<ref>Sulev Vahtre 1990, lk 114</ref><ref>HLK, XX 3, lk 173</ref><ref>Indriķa hronika, XIV, kommentaarid 6, 8</ref> Pärast Pihkva väe tagasipöördumist saabusid ugalaste palvel Otepääle ordu ja piiskopi abiväed, mis omakorda kutsusid sinna kokku ugalasi kogu maakonnast ja ehitasid üles uue ja tugeva, tõenäoliselt puust linnuse. [[Henriku Liivimaa kroonika]] kohaselt tegid ugalased ja sakslased sealt 1217. aasta jaanuaris rüüsteretke Novgorodi suunas ja pärast seda osaleti [[Järvamaa]] Riia võimule alistamises. Vene kroonikate järgi olid Novgorodi maade rüüstajad hoopis leedulased.<ref>Sulev Vahtre 1990, lk 115–116</ref><ref>HLK, XX 5, lk 173–175</ref><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 14, 17</ref><ref name="Mäesalu"Mäesalu2005 />
 
==Linnuse piiramine==
Henriku kroonika teatel kogusid Novgorodi [[possaadnik]] [[Tverdislav Mihhalkovitš]] ja Pihkva vürst Vladimir kogusid Otepää ründamiseks suure väe, millega nende kutsel liitusid ka saarlased, harjulased ja seni Riiale allunud sakalased.<ref [[Ainname=HLKXX7>HLK, Mäesalu]]XX arvates7, võisidkommentaar sõjakäigu13, initsiaatoritekslk olla175–177</ref> kaKroonika saarlased.tõstab Henrikueestlaste Liivimaahulgas kroonikaesile järgisaarlasi peaaeguja 20mimel 000korral mehestka koosnenudsamastab vägieestlasi liikussaarlastega, Otepääkel alla[[Sulev jaVahtre]] piirashinnangul linnuseoli sisse.juba Kaitsjaidvarasemast võissõlmitud Mäesaluliit hinnangulPihkva-Novgorodiga, ollaeriti tuhatkond.arvestades Piirajadseda, rüüstasidet ümbruskondaSaaremaalt väe kogumine ja viskasidkohaletulek tapetutevõttis kehadaega. linnamäe<ref jalamilname=Vahtre117>Sulev olevasseVahtre vette1990, etlk sealt117</ref> joogivett[[Ain võttaMäesalu]] eiarvates saaks.võisid Linnustsaarlased üritatiolla korduvaltisegi tormijooksugakoostööleppe vallutada,ja kuidsõjakäigu löödiinitsiaatoriteks.<ref iganame=Mäesalu2005>Ain kordMäesalu sakslaste2005</ref><ref janame=Mäesalu2017>Ain ugalasteMäesalu poolt2017</ref> kaotustega[[Marika tagasi.Mägi]] Paljumeelest piirajaidaga langeskroonika linnusesaarlasi kaitsjatesõltumatu ammunooltest,ja seesolijadkuigi saidaktiivse omakordajõuna kannatadaei venelastekirjelda vibuküttidening läbiretke algatajad olid venelased. SakalasedTa tegidpakub samalvälja, ajalet rüüsteretkesaarlaste [[Ümerasõjasalk (ajaloolinetegutses piirkond)|Ümerale]]võib-olla Pihkva vürsti teenistuses.<ref name="Mäesalu">MäesaluMarika Mägi 2011, lk 324</ref> Samas Vene kroonikad koostööd eestlastega üldse ei maini.<ref name=Vahtre118>HLK,Sulev XXVahtre 7, kommentaar 131990, lk 175–177118</ref>
 
Henriku Liivimaa kroonika järgi peaaegu 20 000 mehest ([[Friedrich Benninghoven]] pole seda väga suureks liialduseks pidanud)<ref name=Vahtre117 /> koosnenud vägi liikus Otepää alla ja piiras linnuse sisse.<ref name=HLKXX7 /> Kaitsjaid võis Mäesalu hinnangul olla tuhatkond.<ref name=Mäesalu2005 /> Piirajad rüüstasid ümbruskonda ja viskasid tapetute kehad linnamäe jalamil olevasse vette, et sealt joogivett võtta ei saaks.<ref name=Vahtre117 /><ref name=HLKXX7 /> Ain Mäesalu arvates oli tegu pealinnusest lääne pool asunud allikaterikka lohuga, kust voolas välja oja, mis kulges piki eeslinnuse jalamit ja suubus [[Alevijärv]]e.<ref name=Mäesalu2017 /> Linnust üritati korduvalt tormijooksuga vallutada, kuid löödi iga kord sakslaste ja ugalaste poolt kaotustega tagasi. Palju piirajaid langes linnuse kaitsjate ammunooltest, seesolijad said omakorda kannatada venelaste vibuküttide läbi. Sakalased tegid samal ajal rüüsteretke [[Ümera (ajalooline piirkond)|Ümerale]].<ref>Sulev Vahtre 1990, lk 117–119</ref><ref>HLK, XX 7, kommentaar 13, lk 175–177</ref>
Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister [[Volquin]]i, [[Võnnu komtuur]] [[Bertold (Võnnu komtuur)|Bertoldi]] ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse. Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi. Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi. Sõjasaagiks olevat võetud 700 hobust. Otepää lahingu kaotust on nimetatud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks ristisõjas Eesti alal toimunud lahingutes.<ref name="Mäesalu"/><ref>HLK, XX 7, lk 177</ref><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 19</ref><ref>Vahtre, lk 25</ref>
 
Kui teade piiramisest Riiaga jõudis, saadeti Otepääle 3000-meheline orduvendade, piiskopi meeste, liivlaste, latgalite ja ristisõdijate abivägi eesotsas ordumeister [[Volquin]]i, [[Võnnu komtuur]] [[Bertold (Võnnu komtuur)|Bertoldi]] ja piiskopi venna Theodericiga. Otepääle jõudes möödusid nad saarlaste sõjaväest ja ründasid venelasi. Kokkupõrkes langesid mitmed ordu ja piiskopi mehed, sh Bertold, ja ülejäänud taandusid ülekaaluka venelaste ja saarlaste väe eest linnusesse.<ref name=HLKXX7 /><ref>Sulev Vahtre 1990, lk 117–118</ref> Vene kroonikate järgi langes võitluses kaks sakslaste väejuhti ja kolmas võeti vangi. Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi. Sõjasaagiks olevat võetud 700 hobust. Otepää lahingu kaotust on nimetatud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks ristisõjas Eesti alal toimunud lahingutes.<ref name="Mäesalu"/><ref>HLK,Vahtre118 XX 7, lk 177</ref><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 19</ref><ref>Vahtre, lk 25</ref>
 
Suur meeste ja hobuste hulk tekitas linnuses terava toidu ja heina puuduse, hobused olevat näljast koguni üksteisel sabad ära söönud. Kuna samad probleemid olid ka piirajate väes, siis alustati kolm päeva pärast lahingut, piiramise 17. päeval läbirääkimisi, kus lepiti kokku, et ordu ja piiskopi väed pöörduvad linnust maha jättes Liivimaale tagasi. Küsimärgi alla sattusid ka teised Riia piiskopi ja ordu vallutused Eestimaal, avalikult loobusid nende ülemvõimu tunnistamast sakalased. Piiskop Alberti vend Theoderic viidi vangina Novgorodi, tema ilmselt oligi Vene kroonikates nimetatud kinnivõetud sakslaste väejuht.<ref name=Mäesalu2017 /><ref>Sulev Vahtre 1990, lk 118–119</ref><ref>HLK, XX 7–8, lk 175–177</ref> Ain Mäesalu arvates jäi ta pantvangiks 2–3 aastaks.<ref name=Mäesalu2017 /> Vene kroonikate kohaselt võeti sõjasaagiks 700 hobust, kuid rahulepingu sõlmimist nad ei maini.<ref name=Vahtre118 /><ref>Indriķa hronika, XX, kommentaar 19</ref> Otepää lahingu kaotust on nimetatud sakslaste suurimaks lüüasaamiseks ristisõjas Eesti alal toimunud lahingutes.<ref name=Mäesalu2017 />
 
==Järgnenud sündmused==
Piiskop Albert üritas oma saadikute kaudu Otepääl sõlmitud rahu sakalaste ja Novgorodiga edaspidiseks kinnitada, kuid need keeldusid, kavandades ühiste Riia-vastaste aktsioonide jätkamist. Eestlased saatsid venelastele kingitusi, paludes nende tulekut järjekordsele sõjakäigule. Vahepeal uueks Novgorodi vürstiks saanud [[Svjatoslav Mstislavitš]] lubaski koos Pihkva vürsti Vladimiri ja teiste vürstidega väe koguda ning Eestimaale minna. Samal ajal kogunes Sakala vanema [[Lembitu]] eestvõttel [[Navesti]] äärde suur sakalaste, [[ridala]]ste, harjulaste, järvalaste, [[revala]]ste ja [[Virumaa|virulaste]] vägi. Ennetamaks Vene vürstide väe ühinemist nendega kutsuti Liivimaal kiiresti kokku oma sõjavägi, mis liikus Sakalasse. Järgnes [[Madisepäeva lahing]].<ref name=Mäesalu2017 /><ref>Sulev Vahtre 1990, lk 117–118</ref><ref>HLK, XXI 1–2, lk 177–179</ref>
 
==Viited==
* [[Ain Mäesalu]], [http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1325291 Otepää lahing, Eesti lugu, Vikerraadio. 16. aprill 2005.]
* Ain Mäesalu. [https://arvamus.postimees.ee/4022189/ain-maesalu-800-aastat-tagasi-saavutasid-eestlased-otepaal-uhe-ristisodade-olulisima-voidu Ain Mäesalu: 800 aastat tagasi saavutasid eestlased Otepääl ühe ristisõdade olulisima võidu]. [[Postimees]], 24.02.2017
* [[Marika Mägi]]. [https://www.academia.edu/8416333/M%C3%A4gi_M._2011._%C3%96sel_and_the_Danish_kingdom_re-visiting_Henrys_Chronicle_and_the_archaeological_evidence._-_Chrusaiding_and_Chronicle_Writing_on_the_Medieval_Baltic_Frontier_The_Chronicle_of_Henry_of_Livonia_Early_Thirteenth_Century_._Ashgate_Publishing_317_-_341 Ösel and the Danish kingdom: re-visiting Henry's Chronicle and the archaeological evidence.]. Kogumikus "Crusading and Chronicle Writing on the Medieval Baltic Frontier: A Companion to the Chronicle of Henry of Livonia", toimetajad [[Marek Tamm]], [[Linda Kaljundi]], [[Carsten Selch Jensen]], 2011
* [[Sulev Vahtre]]. Eesti ajalugu. Kronoloogia. Tallinn 1994.
* Sulev vahtre. Muinasaja loojang Eestis : vabadusvõitlus 1208–1227. Tallinn : Olion, 1990.
 
[[Kategooria:Lahingud Eestis]]