Adsele: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
74. rida:
[[1220]] läks [[Riia piiskop]]i alla kuuluvate latgalite preester Ugandi kaudu Pihkva pool küljes asuvasse [[Valgatabalve]]sse ja pöördus sealt pärast Liivimaale tagasi<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 219</ref>. Valgatabalve piirkond võib olla osa kunagisest Põhja-Atselest. Balve võiks ilmselt tähendada Põlvat, Valgeta paika Haanja kandis ja võib-olla on siin sakslased kaks nime kokku kirjutatud, kuid ilmselt koosnes Kagu-Eesti siis vähemalt kahest-kolmest kihelkonnast. Preester liikus otseradu pidi Ugandi lõunaosa kaudu Pihkva suunas, läbides kunagist Atsele maakonna põhjaosa. Ka baltisaksa ajaloolased on paigutanud Valgatabalve Kagu-Eestisse Lämmi- ja Pihkva järve äärde. Paistab olevat nii, et preester ristis just nimelt Valgatabalvet, mis mingi varasema maadejagamise käigus oli langenud Riia piiskopile. Ugandi, Sakala ja arvatavasti ka Lõuna-Läänemaa olid siis Mõõgavendade kontrolli all ja piiskopimehed said selle lepinguga tagasi alles [[1222]] aasta lõpul, kui pärast eestlaste ülestõusu puhkemist palju mõõgavendade mehi hukka oli saanud<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 237</ref>.
[[1223]], Otepääl olles läänistas Tartu piiskop (tollal veel ametlikult Lihula piiskop) [[Hermann I von Buxhövden]] temale Riia piiskopi [[Albert von Buxhövden]]i poolt valitseda antud Ugandi maakonnast 5 kihelkonda oma õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning omale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu. Torkab silma, et läänistamata jäi hilisema Tartu piiskopkonna kaguosa. Arvatavasti mitte seetõttu, et Hermannil poleks olnud rohkem suursuguseid läänimehi, vaid ilmselt tema jurisdiktsioon ei laienenud veel rohkemale territooriumile väljaspool Ugandit. Kagu-Eesti võis olla nö. vaidlusalune maa Pihkvaga ja piiskop Albert üritas siin sarnaselt Koknese vürstiriigiga korrata terve Pihkva kandi Vana-Liivimaa koosseisu liidendamise poliitikat. Sellisel juhul oleks Pihkvalaste vürst tunnistanud end Riia piiskopi alamaks ja saanud endale Pihkvamaa lääniks valitseda. Nagu nähtub Henriku Liivimaa kroonikast, selliseid katseid Pihkva suunal oli juba varem tehtud, kuid Novgorod segas otsustavalt vahele. ([[1212]]-[[1213]] oli näiteks Autine foogt endine Pihkva vürst Vladimir Msitsalitš)<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 135-145, XVI, 3-7</ref>. Tolleaegsetest läänistustest on näha, et Ugandi koosnes 5 kihelkonnast ja kagupoolne Põlva-Haanja-Seto ala oli eraldi. Väga tõenäoline on see, et Eesti kagunurk läks sakslase alluvusse teistel tingimustel ja asjaoludel, kui ülejäänud Lõuna-Eesti<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Silvia Laul, Heiki Valk, Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 206, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>
Samaaegselt võitlustega põhja pool Sakalas ja Ugandis otsustasid mõõgavennad laiendada mõjusfääri ka idatiival. 1223. aasta sügisel ründasid ristirüütlid Atseles olevat kohalike hõimude vana puitlinnust. Linnust vallutada ei suudetud ja oodati ründamiseks täiendust. 1224 – pärast abijõudude saabumist varakevadel, pärast piiramist ja tormijookse linnus vallutati, purustati ja süüdati<ref>http://www.gaujiena.lv/latv.html, pilskalns un pilsdrupas</ref>. Jälgi vanast muinaslinnusest avastati ka 1911 aasta arheoloogilistel väljakaevamistel.
[[1224]]
Samal 1224 aastal, kui vallutati Tartu, löödi vene vürstid Liivimaalt välja. Suur võit avaldas muljet nii lähedal, kui kaugel ja ümberkaudu valitsejad saatsid Riiga oma saadikuid rahu tegema. Sellist hingetõmbeperioodi oli ka sakslastel väga vaja ja nad hakkasid seda usinalt kasutama senise edu kinnistamiseks.
| |||