Adsele: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
68. rida:
===Keskaeg ja ristisõjad===
[[1207]] võtsid Talava latgalid vastu ristiusu sakslastelt ja mitte venelastelt, kes neid varem juba olid ristinud ja kelle maksualused nad osaliselt juba olid<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, XI:7</ref>. Kuna Talava oli XIII sajandi alguseks Pihkva alluvuspiirkond ja tee Talavasse läks Pihkvast läbi Atsele, siis kuulus [[Atsele kultuuriajalooline piirkond]] kindlasti Pihkva huvisfääri, ning seetõttu ristusid Atseles sakslaste ja venelaste ambitsioonid kõige otsesemalt. Atsele ei olnud küll Pihkva pidevas otsealluvuses, kuid tõenäoliselt käidi siin aeg-ajalt maksu kogumas<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Silvia Laul, Heiki Valk, Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 207, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>.
XIII sajandi algul kaebasid latgalid, et eestlased neid ühelt poolt ja liivlased teiselt poolt hirmsasti kiusavad ja röövretkedega kurnavad, nii et nende elu seepärast päris vaevatud on. Arvestades Talava ja Autine geograafilist paiknemist liivlaste, eestlaste ja Atsele vahel (otsekui „haamri ja alasi“ vahel), siis polnud see jutt mitte päris vale. Sakslastelt leitsid nad lohutust ja liitlasi, ning himustasid uljalt eestlasi rünnata, mispeale neid piiskopi poolt karmilt manitseti sõda mitte kergekäeliselt uuendama, kuniks sakslasi [[Liivimaa]]l veel vähe on<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk</ref>.▼
▲XIII sajandi algul kaebasid latgalid, et "eestlased neid ühelt poolt ja liivlased teiselt poolt hirmsasti kiusavad ja röövretkedega kurnavad, nii et nende elu seepärast päris vaevatud on". Arvestades Talava ja Autine geograafilist paiknemist liivlaste, eestlaste ja Atsele vahel (otsekui „haamri ja alasi“ vahel), siis polnud see jutt mitte päris vale. Sakslastelt leitsid nad lohutust ja liitlasi, ning himustasid uljalt eestlasi rünnata, mispeale neid piiskopi poolt karmilt manitseti sõda mitte kergekäeliselt uuendama, kuniks sakslasi [[Liivimaa]]l veel vähe on<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk</ref>.
[[1220]] läks [[Riia piiskop]]i alla kuuluvate latgalite preester Ugandi kaudu Pihkva pool küljes asuvasse [[Valgatabalve]]sse ja pöördus sealt pärast Liivimaale tagasi<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 219</ref>. Valgatabalve piirkond võib olla osa kunagisest Põhja-Atselest. Balve võiks ilmselt tähendada Põlvat, Valgeta paika Haanja kandis ja võib-olla on siin sakslased kaks nime kokku kirjutatud, kuid ilmselt koosnes Kagu-Eesti siis vähemalt kahest-kolmest kihelkonnast. Preester liikus otseradu pidi Ugandi lõunaosa kaudu Pihkva suunas, läbides kunagist Atsele maakonna põhjaosa. Ka baltisaksa ajaloolased on paigutanud Valgatabalve Kagu-Eestisse Lämmi- ja Pihkva järve äärde. Paistab olevat nii, et preester ristis just nimelt Valgatabalvet, mis mingi varasema maadejagamise käigus oli langenud Riia piiskopile. Ugandi, Sakala ja arvatavasti ka Lõuna-Läänemaa olid siis Mõõgavendade kontrolli all ja piiskopimehed said selle lepinguga tagasi alles [[1222]] aasta lõpul, kui pärast eestlaste ülestõusu puhkemist palju mõõgavendade mehi hukka oli saanud<ref>Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk. 237</ref>.
94. rida ⟶ 96. rida:
[[1330]] ehitati Irboskasse pihkvalaste poolt piiriaarsete alade paremaks kontrollimiseks järveoru kaldapealsele vana puidust muinaslinnuse kõrvale uus suur kivilinnus<ref>A. Selart, H. Valk, Keskaeg ja Segaduste aeg: Setomaa II, Tartu 2009, ERM, lk. </ref>.
Aastatesse [[1300]]-[[1350]] jääb ühte [[Siksälä kalmetemägi|Siksälä Kalmetemäel]] asuvasse kääpasse maetud sõjamehe ja ilmselt ka tema naise matus<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Silvia Laul, Heiki Valk, Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 354, Lisa VII, Siksälä kalmetemäe matused ja leiud, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>. tegemist on Siksälä kalme ühe kõige tähelepanuväärsema muistisega. Tollel ajajärgul (XIII-XIV sajand) olid sealsed täiskasvanud inimesed kõik tugevalt relvastatud odade, mõõkade, sõjanuiade, kirveste ja nugadega; enamjaolt ratsanikud ja teenistuses nö. piirivalveüksuses. (Peaaegu samasse ajajärku (1250-1350) kuulub ka mõõgavõitluses tapetud mees, kes on lahinguväljalt matmiseks koju veetud.) Arvatavasti olid nad vabastatud ka muudest koormistest, kuid otse loomulikult kuulus nende ülesannete hulka vahipidamine ja teatamine vaenlase sissetungist komtuurile või foogtile; selliseid valvureid mainitakse Liivimaa Vanemas Riimkroonikas [[1245]]/[[1246]] aastal. Eelpoolmainitud haud oli ka väga rikkalike panustega ja kuulus jõukale pealikule. Tõenäoliselt oli see "Atsele maarahva" esindaja kas [[Riia piiskop]]i või [[Liivi ordu]] väikevasall. Üks erakordsemaid leidusid oli hauda kaasapandud rituaalne reliikvia - läänilepingu kinnituseks ülikule kingitud rüütlimõõk, mis ei olnud sõjarelv, vaid justnimelt tunnusese teatud klassi kuulumisest<ref>Siksälä kalme I, Muistis ja ajalugu, Silvia Laul, Heiki Valk, Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu 2014, lk. 272, Jüri Peets, Relvad ja terariistad Siksälä kalmest: tüpoloogia ja tehnoloogia, ISBN 978-9985-4-0870-4</ref>.
[[1340]] tekkis kunagise Atsele muinasmaakonna piiride täpsustamisel ja mõjupiirkondade jaotamisel sakslaste ja Pihkva venelaste vahel suur tüli, ordurüütli Heinrich von Pleskow ("Pihkva Henrik") süü tõttu väljus olukord rahumeelsetest piiridest ja alustati üksteise vastu sõjategevusega. Venelased ründasid järgnevalt Atsele ordulinnust, mis ajendaski ordut alustama Aluliina piirikindluse rajamisega ja samuti ehitama välja Vastseliina piiskopilinnust<ref>Eesti ajalugu II, Keskaeg. Tartu Ülikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut</ref>.
| |||