Bartertehing: erinevus redaktsioonide vahel

'''Bartertehing''' (inglise keeles ''barter'') on mõiste, mis iseloomustab kaupade[[kaup]]ade ja teenuste[[teenus]]te otsevahetust tasaarvelduse kaudu ilma [[raha]] maksevahendina kasutamata. Rakendatakse kaubavahetuse hõlbustamiseks tingimustes, kus välisturul tegutsevatel riikidel on vähe välisvaluutat majanduses kasutatavate importseadmete, masinate, tooraine jne. eest tasumiseks. Arved kaetakse mingi oma kauba (reeglina maavarade, energiakandjate või tooraine) teatud kindla koguse vastutarnimisega. Sarnaneb kaudselt elementaarse kaubavahetuse aegadega, kus kaubapakkujate suhtlesid otse ilma vahendajateta ja vahetasid kaupu üldtunnustatud kokkuleppelise „kursi” alusel. Näiteks ühe lamba eest sai neli kirvest või ühe hobuse eest tuli anda kolm lammas. Kuna selline kauplemisvorm oli tülikas, võeti kasutusele [[münt|mündid]] (raha), mille kurss kaupade vahetusprotsessis kujunes samuti välja kokkuleppeliselt ja vastavalt mingi kaubatootja tööpanusele.

Kaasaegse majandusteaduse ja turumajanduse funktsioneerimise teooriate isa, šoti filosoof ja majandusteadlane [[Adam Smith]] (1723-1790) kirjeldas barterit oma põhiteoses „Rahvaste„[[Rahvaste rikkus”rikkus]]” (''The Wealth of Nations'' ) kui „negatiivset või isekat  kasumlikkust”. Ta kasutas selle protsessi iseloomustamiseks sõnu müütamine, parseldamine, vahetamine ja sahkerdamine. Samas soostus ta, et muul viisil polnud kaubatootmist võimalik panna arenema, kus rohkem kui omavajadusteks toodetud kaupu polnuks võimalik muude vajalike vastu vahetada. Veel juba tublisti arenenud kaubavahetuse süsteemis saatsid ligi 40 briti kooperatiivühendust oma toodangut Londoni „vahetusturgudele”, et saada nende vastu mitte raha vaid neile vajalikke kaupu ja tooraineid.

Kommunistide poolt idealiseeritud juudi päritolu Saksa filosoof ja majandusteadlane [[Karl Marx]] käsitles 1875. aastal oma „Gotha programmi kriitikas” (''Die Kritik des Gothaer Programm'') töösertifikaatide (''Arbeitszertifikaten'') küsimust analüüsides, et bartertehingud väljendavad ühiskonna suhtumist tööjõu kasutamisse põhimõttel, et ühe või teise tööjõu kasutamisel valminud kaupu saab vahetada mõne teise kauba vastu põhimõttel, et teise kauba valmistamiseks kasutati sama palju tööjõudu.

Moodsatel aegadel on bartertehingud olnud laialt kasutusel eelkõige [[majanduskriis]]i või kõrge [[inflatsioon]]i tingimustes, samuti selliste partneritega kauplemisel, kellel puudub [[konverteeritav valuuta]].. Näiteks 1929–33. aasta  [[Ülemaailmne majanduskriis|ülemaailmse majanduskriisi]] (Suure depressiooni) ajal. Edasiste makseprobleemide ja valuuta puuduse leevendamiseks asutati 1934. aastal esimene vahetussüsteem, mis kandis nime ''Swiss WIR Bank''. "WIR" tähendas nii ''Wirtschaftsringi'' (Majandusring) lühendit kui ka saksa keeles sõna "meie". Sellega määratleti süsteemis osalejatele, et kogukondade omavaheline kaubavahetus kujutab endast majandusringi, mille funktsioneerimiseks pole valuutat vaja.

Pärast Teist maailmasõda domineeris barterlik tehinguvorm sotsialistlike riikide suhtlemisel arenenud tööstusriikidega. Nõukogude Liidu alluvuses olnud riikide majandusliku koostöö organisatsioon [[Vastastikuse Majandusabi Nõukogu]] (VMN) eelistas omavahelises kaubavahetuses just seda kaubavahetusvormi. Ka Nõukogude Liit omaette püüdis igal võimalusel sõlmida tööstusriikidega bartertehinguid. Kõige laiahaardelisemalt oli see süsteem välja arendatud NSV Liidu majanduslikul suhtlemisel Soomega[[Soome]]ga. Niisugune poolvõlgu kaupade tarnimine Nõukogude Liidule mõjus Soome majandusele lõppkokkuvõttes laostavalt ja põhjustas 1980. aastatel pikaajalise majanduskriisi. Kui taasiseseisvunud Venemaa oli 1990. aastatel sügavas finantskriisis, maksid ettevõtted töötajatele palka selles ettevõttes valmistatud toodanguga, mida töötajad pidid ise suutma kaubastada või vahetada mõne talle vajaliku toote vastu.