Kuutõbine (ooper): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
'''„Kuutõbine”''' (või „Uneskäija”, originaalpealkiri ''La Sonnambula'') on [[Vincenzo Bellini]] [[ooper]] (''melodramma'') kahes vaatuses [[Felice Romani]] libretole[[libreto]]le, mis lähtub [[Eugène Scribe]]’i ja [[Jean-Pierre Aumer]]i ballett-pantomiimi ''La'' ''sonnambule'', ''ou'' ''L''’''arrivée'' ''d''’''un nouveau seigneur'' („Kuutõbine ehk uue isanda saabumine”, 1819) stsenaariumist. Helilooja kuues, kõige elavam ja meloodilisem ning soositud pastoraalse sisuga ooper.
 
'''== Ooperi saamislugu''' ==
 
Bellini saabus 1830. aasta kevadel Milanosse[[Milano]]sse. sõlmis ''[[Teatro Caracano]]'' sõlmis temaga otsekohe lepingu uue ooperi komponeerimiseks järgmise aasta kevadhooaja avamiseks. Mingit libretot ega ka ooperi eeldatavat ainestikku ning pealkirja pakkuda polnud. Oli vaid tingimus, et Milanos väga edukalt esinenud sopran [[Giuditta Pasta]] on ühes peaosas.
 
Kuid Bellini haigestus ning sõbrad viisid ta parandama tervist [[Como järvejärv]]e äärde. Seal asus ta elama Pasta suvemajja, kus nimekas sopran ka ise parajasti viibis. Felice Romani tuli sinna kesksuvel Pastaga kohtuma. 15,. juuli paiku jõudsid Bellini ja Romani kokkuleppele, et võtavad käsile [[Victor Hugo]] „Hernani”„[[Hernani]]”. Kuna mõlemal mehel oli muid tegemisi, hakkas ''Teatro Caracano'' lepingu täitmine venima. 1830. aasta novembris sai selgeks, et Pasta ei taha laval pükstes ja sõjaväekostüümis esineda ning „Hernani” langes ära. Hiljem võttis „Hernani” (ooper „Ernani”„[[Ernani]]”) käsile [[Giuseppe Verdi|Verdi]]. Bellini oli küll üht-teist komponeerinud ning teater oli ka esietenduse hiljemalt järgmise aasta 20. veebruariks kavandanud. Alles jaanuaris 1831 ulatas Romani Bellinile ''La'' ''Sonnambula'' lõpliku teksti. Bellini kandis „Ernani” jaoks kirjutatud muusika sujuvalt „Kuutõbisesse” üle. Kuid sellest oli vähe. Ka aega oli esietenduseni napilt. Tollal oli kombeks, et kui lepingute täitmisega oli kiire, võtsid heliloojad lugusid oma varasematest teostest, tegid neid pisut ringi ja kandsid uude ooperisse üle. Nii tegi ka Bellini, sest  trupp vajas mõne nädala ka proovideks.
 
'''== Esietendus''' ==
 
Esmaettekanne toimus 6. märtsil 1831 Milano ''Teatro Caracano’''s. Rollide esmaesitajad olid Giuditta Pasta (Amina), Giovanni Battista Rubini (Elvino), Luciano Mariani (Rodolfo), Elisa Taccani (Lisa), Felicita Baillou-Hillaret (Teresa) ja Lorenzo Biondi (Alessio). Dirigeeris Nicola Zamboni Petrini.
 
Esietendus oli väga edukas. Bellini uus ooper trumpas kohe üle tema peamise konkurendi [[Donizetti]] teose, samal ajal välja tulnud ''Anna Bolena.'' Amina roll pakkus suurepärase võimaluse Pastale oma ekstraklassi võimete demonstreerimiseks. '' ''Ooper levis kiiresti väljapoole Itaaliat. Londoni ''King’s Theatre'' esitas oopust juba juulis 1831. Põhja-Ameerikas esitas New Yorgi ''Park Theatre'' teost novembris 1835. Selleks ajaks oli Bellini „Kuutõbine” juba kümnete Euroopa teatrite mängukavas ning püsis katkematul teatrite standardrepertuaaris kuni sajandivahetuseni, olles tänasenigi regulaarselt esitatav.
 
Eestis on seda ooperit esitanud ''Mariinski'' teatri solistid Saaremaa ooperipäevadel 2000, ''Vanemuine'' 2003 kontsertettekandena ja Moskva ''Novaja Opera'' poolt Tallinnas 2006.
 
'''== Peamised osad''' ==
 
'''*''' Elvino (tenor), Amina (sopran)
<nowiki>*</nowiki> Lisa (sopran)
<nowiki>*</nowiki> Alessio (bass)
<nowiki>*</nowiki> Teresa (metsosopran)
<nowiki>*</nowiki> krahv Rodolfo (bass)
<nowiki>*</nowiki> Notar (tenor).
 
'''== Ooperi sisu''' ==
<nowiki>*</nowiki> Lisa (sopran)
 
Tegevus toimub 19. sajandi alguses vaik­ses Šveitsi[[Šveits]]i külas, küla kõrtsis ja küla lähedal metsas.
<nowiki>*</nowiki> Alessio (bass)
 
<nowiki>*</nowiki> Teresa (metsosopran)
 
<nowiki>*</nowiki> krahv Rodolfo (bass)
 
<nowiki>*</nowiki> Notar (tenor).
 
'''Ooperi sisu'''
 
Tegevus toimub 19. sajandi alguses vaik­ses Šveitsi külas, küla kõrtsis ja küla lähedal metsas.
 
'''I vaatus.'''
39. rida ⟶ 34. rida:
Lisast on omakorda huvitatud noor külapoiss Alessio, kes kõrtsipidajannat lohutab. Alessio on isegi võimalikeks pulmadeks laulu komponeerinud. Lisa lükkab aga Alessio abiellumise idee küüniliselt tagasi. Elvino saabub peole veidi hilinedes, vabandades, et käis ema haual. Notar sõlmib Elvino ja Amina kihluslepingu.
 
Külasse pöördub inkognito tagasi krahv Rodolfo, kes on kaua eemal viibinud ja soovib nüüd asuda taas elama oma uhkesse lossi. Lisa seletab, et on juba hilja ja ta ei jõua lossi enne pimedat ning naine pakub talle majutust oma võõrastemajas. Kuid võõras ütleb, et teab skuskus loss asub. Kõik üllatunud tundmatu paikkonna teadmistest. Võõras tunneb huvi, et mis pidustusi peetakse. Saanud teada kihluspeost, kiidab ta Amina ilu. Amina meenutavat talle tütarlast, keda ta oli juba ammu aega tagasi armastanud. Krahvi huvi Amina vastu teeb Elvino armukadedaks. Teresa räägib, et tema poeg oli aastate eest ootamatult kadunud. Võõras aga kinnitab, et Teresa ärgu muretsegu. Tema poeg on elus ja tuleb külla tagasi.
 
Krahv heidab silma Lisale, kes samuti pole hea väljanägemisega krahvi vastu ükskõikne. Nüüd ütleb võõras Lisale, et tema ongi krahvi kadunud poeg Rodolfo kes on olnud kaua aega külast eemal. Meelitatud Lisa viskab krahvile oma taskurätiku kiindumuse märgiks.
53. rida ⟶ 48. rida:
Ka Elvino saab asjast aru ning paneb magavale neiule kihlasõrmuse sõrme tagasi, mille ta oli ära võtnud, kui Amina krahvi magamistoast leiti. Amina on ärgates meeldivalt üllatunud ja õnnelik, kui saab teada, et Elvino on valmis temaga abielluma.
 
'''== Peamised muusikalood''' ==
 
<nowiki>*</nowiki> koor „Viva Amina!”
75. rida ⟶ 70. rida:
Samale tekstile on kirjutanud ooperi Antonio d’Antoni (''Amina'', 1825) ning samale ainestikule ooperid Niccolò  Piccinni (''Il sonnambulo'', 1797), Ferdinando Paer (''La sonnambula'', 1800), Luigi Ricci (''Il sonnambulo'', 1829) ja Benedetto Miceli (''Somnambule'', 1870).
 
'''== Allikad''' ==
 
* Tiit Made, Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012
 
* [[Tiit Made]], Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012
* ''The New Grove Dictionary of Opera'' vol. IV. London, 2004
 
* Earl of Harewood, ''Kobbe’s Complete Opera Book'', London, 1987