Erinevus lehekülje "Baribal" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 113 baiti ,  1 aasta eest
P
pisitoimetamine
P (pisitoimetamine)
}}
 
'''Baribal''' (''Ursus americanus'') on [[Põhja-Ameerika]]st pärinev [[karu (perekond)|karu]] perekonda kuuluv loom. Tegemist on Põhja-Ameerika väikseima, kuid kõige laiemalt levinud karuliigiga. Baribalid on [[omnivoor]]id, kelle toidulaud sõltub suuresti aastaajast ja elupaigast. Baribalid elavad metsastes piirkondades, kuid asuvad mõnikord ka inimasustuse lähistele, kust on lihtne toitu hankida. Baribali näol on tegemist maailma kõige levinuima karuliigiga. Lisaks [[pruunkaru]]le on baribal ainuke tänapäevane karu perekonda kuuluv liik, mida IUCN ei pea väljasuremisohus olevaks. <ref name="xn3yF" />
 
==Levila==
[[FilePilt:Grand Tetons black bear.jpg|thumbpisi|Baribal Grand Tetoni rahvuspargis|leftvasakul]]
Baribali ajalooliseks levilaks on suurem osa Põhja-Ameerikast, tänapäeval leidub neid Põhja-Ameerika hõredamalt paiknevatel metsastunud aladel. <ref name="plan" />
Ka praegu asustavad baribalid suurt osa oma ajaloolisest, tänapäeva [[Kanada]] aladel paiknevast, levilast, neid ei leidu vaid lõunapoolsetel põllumajandusaladel Albertas, Saskatchewanis, ja Manitobas. [[Prints Edwardi saar|Prints Edwardi saarelt]]elt on liik olnud välja surnud 1937. aastast alates. 1990-ndate keskel seitsmes Kanada provintsis tehtud uurimusest selgus, et kogu Kanada baribalipopulatsioon koosneb 396 000 – 476 000 isendist. <ref name="canada" />
[[USA]] baribalide levila on koondunud riigi kirdeossa, põhjapoolsesse loodeossa, [[Kaljumäestik|Kaljumäestiku]]u piirkonda, läänerannikule ja [[Alaska|Alaskale]]le, ülejäänud regioonides muutub levila katkendlikuks või puudub liik hoopis. Hiljutised vaatlused [[Ohio|Ohios]]s viitavad, et baribalid on oma levilat viimase kümnendi jooksul laiendanud, küll aga ei arvata, et need laiendused indikeeriksidinditseeriksid veel stabiilselt jätkusuutlikke uusi [[populatsioon|populatsioone]]e. 1990. aastate alguses 35 osariigis läbi viidud uuringud näitavad, et peale Idaho ja Mehhiko aladel leiduvate populatsioonide on baribalide hulk stabiilne või kasvav. Kokku leidub USA-s hinnanguliselt 339 000 – 465 000 isendit.<ref name="us" />
1993. aasta seisuga oli Mehhikos teada neli piirkonda, kus leidus baribalipopulatsioone. Mehhiko on ainus riik, kus baribal on klassifitseeritud ohustatud liigina.<ref name="plan" />
 
==Elupaik==
Kogu levila ulatuses on populatsioonide elupaigaeelistused mitmete karakteristikute alusel sarnased – baribale leidub piirkondades, kus on võrdlemisi läbipääsmatu maastik, vohav alustaimestik ja palju söödavat materjali. Teistest karuliikidest pisut erinev kohandumine metsaalade ja tiheda taimkattega võib olla algselt seotud suuremate ja agressiivsemate karuliikide konkurentsiga, kes hõivasid suurema osa traditsioonilistest sobilikest elupaikadest <ref name="Lariviere" />, samuti suuremate kiskjate nagu näiteks mõõkhambulise tiigri ja Ameerika lõvi kaaslusest, kes võisid baribalidele jahti pidada. Kuigi üldiselt eelistavad baribalid elupaigana metsaalasid, võivad nad kohastuda ellujäämiseks ka linnalähedastes piirkondades, kui seal jagub kergesti hangitavat toitu ja piisavalt varjavat haljastust. <ref name="Hunter" /> Põhja-Ameerika mandriosas leidub baribale enamasti rohke taimkattega mäestikualadel 400–3000 meetri kõrgusel, Ameerika edelaosas ja [[Mehhiko|Mehhikos]]s koosneb elupaik võsastunud metsadest, kuid neis piirkondades liiguvad karud vahetevahel ka avamaastikule, kuna tarvitavad toiduks seal leiduvaid [[viigikaktus|viigikaktuseid]]eid. USA kaguosas on esindatud kaks põhilist elupaigatüüpi – Apalatši mäestiku lõunaosas elutsevad baribalid põhiliselt tamme- ja hikkori segametsades, kaguosa rannikualadel elutsevad karud aga lahtede lähistel ja soostunud aladel, mis pakuvad head varjevõimalust ning kus peamiseks puuliigiks on valge seeder. Levila kirdeosas on elupaigaks samuti segametsad ([[pöök]], [[vaher]], [[kask]] ja erinevad okaspuuliigid). Mööda [[Atlandi ookean|Atlandi ookeani]]i rannikut pakuvad elupaiku aga jälle okaspuumetsad. Põhjapoolsete metsatüüpide piirkondades asuvad samuti baribalidele olulised elupaigakomponendid – võsastikud, kuivad ja märjad niidud, tõusuvee alla jäävad piirkonnad ja kaldaäärsed alad, kus leidub palju söödavaid seemneid tootvaid puuliike. Kaljumägedes domineerivad elupaikadena kuusemetsad. Aladel, kus inimtegevust on võrdlemisi vähe, näiteks Kanada ja Alaska ääremaadel, leidub baribale rohkem ka tasandikualadel. <ref name="Lariviere" />
 
==Välimus==
[[FilePilt:Black&brownbears.JPG|thumbpisi|leftvasakul|Baribale eristab pruunkarudest väiksem kasv, laugem näoprofiil, lühemad küünised ja seljakühmu puudumine]]
Baribali kolju on lai, ninaosa kitsas ja lõualuud suured. Kogu levila piires on baribalide kolju pikkuseks mõõdetud 23,5–35 &nbsp;cm. Emasloomade näod on kitsamad ja esiletungivamad kui isastel. Küünised on värvuselt enamasti mustad või hallikaspruunid, kujult lühikesed ja ümarad. Esi- ja tagakäppade küünised on ühepikkused, kuigi esikäppade küünised on reeglina rohkem kaardus. Käpad on võrdlemisi suured – tagumise jalalaba pikkus varieerub 13,7–22,5 &nbsp;cm vahel, olles nii proportsionaalselt suurem kui enamikul teistel keskmise suurusega karuliikidel, kuid siiski väiksem kui täiskasvanud pruunkarul või [[jääkaru|jääkarul]]l.<ref name="Hunter" />
 
Jalatallad on mustad või pruunikad, karvadeta ja sügavate kortsudega. Baribali tagajalad on võrreldes Aasia musta karuga pikemad. Sabajäänuk on ligikaudu 12 &nbsp;cm pikk, kõrvad on väikesed ja ümmargused ning asetsevad pea tagumisel küljel.
 
Baribalid on väga osavad, olles võimelised avama keeratava kaanega purke, ja uksesulgureid, lisaks on nad väga tugevad – isegi karupojad on teadaolevalt suutnud ühe esikäpa abil ümber keerata 141–147 &nbsp;kg kaaluvaid kivikamakaid. Baribalide samm on rütmiline ja joostes on nad võimelised saavutama kiirusi 40–50 &nbsp;km/h. <ref name="Brown" /> Baribalidel on hea nägemine ja katsete abil on kindlaks tehtud nende võime õppida värvuse järgi esemeid eristama isegi kiiremini kui šimpansid või koerad, samuti on nad võimelised õppima eristama erinevaid kujundeid (kolmnurgad, ruudud, ringid). <ref name="rq4mV" />
Baribali kaal varieerub ja sõltub vanusest, soost, tervisest ja aastaajast. Eriti hästi tuleb esile kaalu varieeruvus aastaaegade lõikes – sügiseti võib isend kaaluda kuni 30% rohkem kui kevaditi [[talveuinak|talveuinakust]]ust ärgates. Idaranniku baribalid on üldiselt raskemad kui lääneranniku baribalid, samas on isendid loode pool pisut raskemad kui isendid kagus. Täiskasvanud isased kaaluvad 57–250 &nbsp;kg, samas kui emased kaaluvad ligikaudu 33% vähem – 41–170 &nbsp;kg. <ref name="Hunter" /><ref name="scorzafava" />
Karvkate on pehme ja koosneb tihedast [[aluskarv|aluskarvast]]ast ning pikkadest ja jämedatest pealiskarvadest. <ref name="Brown" /> Karv ei ole nii karm ega jäme kui pruunkarudel. <ref name="wood" /> Baribale esineb mitmes värvivarjundis – kohata võib isendeid, kelle karvkate on valge, blond, kaneelikarva, helepruun, tumepruun või must, leidub ka vahepealseid variante. Alaska rannikualadel leidub sinaka varjundiga karusid, heleda karvaga karud elavad rannikulähedastel saartel ja [[Briti Columbia]] kaguosas, esineb ka albiinosid. <ref name="Herrero" /> [[FilePilt:Spiritbear.jpg|thumbpisi|Valge kasukaga baribal ([[Kermode karu]])]] Enamikus piirkondades domineerib must karvkate – keskeltläbi 70% kõigist baribalidest on mustad, kuid näiteks kaljumägedes elutsevatest baribalidest on mustad vaid 50%.<ref name="Brown" /> Paljud isendid levila loodepoolsetel aladel on heleda, kaneelikarva või helepruuni karvkattega ja viimase tõttu võidakse neid sageli segi ajada [[grislikaru|grislikaruga]]ga. Grislist ja ka teistest karuliikidest on võimalik baribali eristada seljakühmu puudumise ja vähemeristuva koonuosa järgi. <ref name="Macdonald" />
 
==Käitumine==
[[Gary Brown]] on oma töös välja toonud 20 erinevat häälitsust kaheksas eri kontekstis, sealhulgas helid, mis väljendavad agressiivsust ja hääled, mis väljendavad rahulolu. <ref name="Brown" /> Baribalil on inimestega võrreldes parem nägemine ja kuulmine, kõige paremini arenenud meeleks on haistmine, mis on seitse korda tugevam kui koertel. <ref name="Cbi2c" /> Baribalid on territoriaalsed ja üksikelulised loomad, kuid suurte toiduvarude korral võivad nad koonduda väikestele aladele ja moodustuvad hierarhilised suhted, kus suuremad ja võimsamad isasloomad haldavad kõige külluslikumaid toitumispaiku. <ref name="Nowak" /> Baribalid märgistavad oma territooriumi, hõõrudes end puude vastu ja kriimustades küünistega puukoort. Ühe isase hallatavad alad kipuvad olema küllaltki suured, kuid ka seal on olenevalt piirkonnast erinevusi ja mõõtmetelt võib ühe looma toitumispiirkond varieeruda vahemikus 13–2600 ruutkilomeetrit ja mõne isendi puhul ulatuda toidupuuduse ajal isegi 11 260 ruutkilomeetrini. <ref name="Hunter" /><ref name="Nowak" /> Baribalid on osavad ujujad ja head ronijad, aktiivsed nii päeval kui öösel – inimasustuse lähedal pesitsevad isendid pigem öösel, pruunkarude läheduses elutsevad pigem päeval. <ref name="HunterLariviere" /><ref name="LariviereHunter" />
 
==Reproduktsioon ja areng==
[[FilePilt:Inspecting Newborn Black Bear Cubs.jpg|thumbpisi|Vastsündinud baribalid]]
Emastel baribalidel sünnib esimene [[pesakond]] poegi 3–5-aastaselt.<ref name="Brown" /> 2–3 kuud kestvaks paaritumisperioodiks on juuni-juuli, põhjapoolsetel aladel ka august. <ref name="Lariviere" /> Viljastunud [[Munarakk|munarakud]] arenevad aeglaselt ja ei pesastu emakas enne novembrit, tiinus kestab 235 päeva ja pojad sünnivad jaanuari lõpus või veebruari alguses. Pesakonna suurus varieerub ühest kuue pojani, enamasti kaks kuni kolm poega. <ref name="North American Bear Center - Reproduction" /> Karupoja sünnikaaluks on 280–450 g ja pikkuseks 20,5 &nbsp;cm. Sündides katab poja keha õhuke hall karvkate, tagajäsemed on alaarenenud. Pojad avavad silmad 28–40 päeva vanuselt ja hakkavad käima 5-nädalaselt. Emapiimast sõltuvad kutsikad 30 nädalat ja iseseisvuse saavutavad 16–18 kuu vanusena. Suguküpseks saavad baribalid kolmeaastaselt ja täismõõtmed saavutavad viiendaks eluaastaks. <ref name="Brown" />
 
==Eluiga==
Looduses on baribali eluiga keskmiselt 18 aastat, kuid vahel ka rohkem. Rekordvanus looduses elanud baribalil on 31 aastat, vangistuses aga isegi 44 aastat. <ref name="Brown" /> Looduslikke vaenlasi on täiskasvanud baribalidel vähe, neist peamised on pruunkaru ja karjana elutsevad [[hundid]]. <ref name="Lariviere" />[[FilePilt:Bear hibernating.jpg|thumbpisi|Emane baribal koos poegadega talvitumas|leftvasakul]] Kutsikaid jahivad ilvesed, koiotid, jaaguarid, hundid, pruunkarud ja teised baribalid. <ref name="HunterLariviere" /><ref name="LariviereHunter" /> Enamasti süüakse kutsikad ära talveuinakus oleva ema juurest. <ref name="Hunter" />
 
==Talveuni==
Baribalid jäävad uinakusse oktoobris või novembris ja võtavad selleks ajaks juurde ligikaudu 15 &nbsp;kg rasva. Talveuni kestab 3–5 kuud.<ref name="charlotte" /> Selle aja jooksul langeb südametegevus 40–50 löögilt minutis 8 löögini minutis. Talveund magavad baribalid koopas või urus, mille sobivuse osas on emased valivamad kui isased. <ref name="goals1" /> Kasutatakse nii looduslikke kui ka isekaevatud koopaid <ref name="Macdonald" /> Söögiisu supresseerib uinaku ajal spetsiaalne [[hormoon]] [[leptiin]]. Kuna jääkaineid ei väljutata, töötleb keha lämmastikujäägid biomehhaaniliselt ümber vajalikeks [[valk]]udeks – see aitab ka vältida lihasmassi kaotamist. Pojad sünnivad jaanuaris-veebruaris. <ref name="wancW" /> Talvega kulutavad baribalid 25–40% oma kehakaalust. <ref name="jim" /> Kõige lõunapoolsetes levikupiirkondades magavad talveund ainult aastaste kutsikatega emased. <ref name="Hunter" />
 
==Viited==
{{viited|allikad=
<ref name="xn3yF">Garshelis, D.L., Crider, D. & van Manen, F. (2008). [http://www.iucnredlist.org/apps/redlist/details/41687 "Ursus americanus"]. ''IUCN 2008. IUCN Red List of Threatened Species. Vaadatud 27. jaanuaril 2009''</ref>
<ref name="plan">{{cite web|url=http://wildlife1.wildlifeinformation.org/000ADOBES/Bears/Bears_IUCN_ActionPlan/bearsAP_chapter8.pdf|archiveurl=http://web.archive.org/web/20110723235737/http://wildlife1.wildlifeinformation.org/000ADOBES/Bears/Bears_IUCN_ActionPlan/bearsAP_chapter8.pdf|archivedate=23.07.2011|title=Chapter 8. American Black Bear Conservation Action Plan |format=PDF|accessdate=21.02.2011|author=Pelton, Michael R.; Coley, Alex B.; Eason, Thomas H.; Doan Martinez, Diana L.; Pederson, Joel A.; van Manen, Frank T. and Weaver, Keith M.}}</ref>
<ref name="canada">{{cite web| url=http://wwf.ca/newsroom/?1058| title=Canadian Population| publisher=World Wildlife Fund| accessdate=31.08.2011}}</ref>
<ref name="Hunter">Hunter, Luke (2011) ''Carnivores of the World'', Princeton University Press, ISBN 9780691152288</ref>
<ref name="Brown">{{Cite book|last=Brown|first= Gary |title=The great bear almanac|url=http://books.google.com/books?id=L0ggAQAAIAAJ|year=1993|publisher=Lyons & Burford|isbn=978-1-55821-210-7|ref=harv}}</ref>
<ref name="rq4mV">{{cite web|url=http://www.bearbiology.com/fileadmin/tpl/Downloads/URSUS/Vol_3/Bacon_Burghardt_B_Vol_3.pdf |title=Learning and Color Discrimination in the American Black Bear |format=PDF |accessdate=21.02.2011}}</ref>
<ref name="scorzafava">{{Cite book|publisher=Stackpole Books|title=Radical Bear Hunter|first=Dick|last=Scorzafava|year=2007|isbn=978-0-8117-3418-9}}</ref>
<ref name="wood">John George Wood, ''The illustrated natural history'', Vol. 2, George Routledge and sons, 1865</ref>
<ref name="Herrero">{{cite book|author = Herrero, Stephen|title = Bear Attacks: Their Causes and Avoidance|url = http://books.google.com/books?id=gFlz6UKGqrcC|accessdate = 16. Mai 2012|year = 2002|publisher = Globe Pequot|isbn = 978-1-58574-557-9}}</ref>
<ref name="Macdonald">Macdonald, D.W. (2006) ''The Encyclopedia of Mammals''. Oxford University Press, Oxford ISBN 0199567999.</ref>
<ref name="Cbi2c">{{cite web|title=Black Bear Biology & Behavior|url=http://westernwildlife.org/black-bear-outreach-project/biology-behavior-3/|accessdate=21.11.2013}}</ref>
<ref name="Nowak">Nowak, R.M. (1991) ''Walker's Mammals of the World''. The Johns Hopkins University Press, Baltimore and London.</ref>
<ref name="North American Bear Center - Reproduction">{{cite web|title=North American Bear Center – Reproduction|url=http://www.bear.org/websitebear-pages/black-bear/reproduction.html|publisher=North American Bear Center}}</ref>
<ref name="charlotte">{{cite web|url=http://www.llbc.leg.bc.ca/public/PubDocs/bcdocs/373436/Chapter%202.8.pdf |title=Haida Gwaii Black Bear (Ursus Americanus Carlottae Subspecies) |format=PDF |accessdate=21.02.2011}}</ref>
<ref name="goals1">{{cite web|url=http://www.entomology.cornell.edu/public/IthacaCampus/ExtOutreach/Outreach/Resources/pageBodySections/05/pageBodySections/00/text_files/file7/Golas_TeacherResourceGuide.pdf|title=American Black Bear Teaching Guide|last=Goals|first=Ben|publisher=Cornell|accessdate=22. november 2009}}</ref>
<ref name="jim">{{cite web|url=http://www.nps.gov/dewa/naturescience/upload/cmsstgBEAR.pdf |title=The Black Bear|work=Spanning the Gap – The newsletter of Delaware Water Gap National Recreation Area |year=1993|author=Becker, Jim |accessdate=21.02.2011}}</ref>
<ref name="xn3yF">Garshelis, D.L., Crider, D. & van Manen, F. (2008). [http://www.iucnredlist.org/apps/redlist/details/41687 "Ursus americanus"]. ''IUCN 2008. IUCN Red List of Threatened Species. Vaadatud 27. jaanuaril 2009''</ref>
<ref name="rq4mV">{{cite web|url=http://www.bearbiology.com/fileadmin/tpl/Downloads/URSUS/Vol_3/Bacon_Burghardt_B_Vol_3.pdf |title=Learning and Color Discrimination in the American Black Bear |format=PDF |accessdate=21.02.2011}}</ref>
<ref name="Cbi2c">{{cite web|title=Black Bear Biology & Behavior|url=http://westernwildlife.org/black-bear-outreach-project/biology-behavior-3/|accessdate=21.11.2013}}</ref>
<ref name="wancW">{{cite web|url=http://culter.colorado.edu:1030/~kittel/WEcol_Projects06/BearsHiberntn_BBennett.ppt|title=Hibernation of the Black and Brown Bear|last=Bennett|first=Bobby|date = Kevad 2006|accessdate=22. november 2009|location=Mountain Research Station}}</ref>
<ref name="jim">{{cite web|url=http://www.nps.gov/dewa/naturescience/upload/cmsstgBEAR.pdf |title=The Black Bear|work=Spanning the Gap – The newsletter of Delaware Water Gap National Recreation Area |year=1993|author=Becker, Jim |accessdate=21.02.2011}}</ref>
}}
 
75 868

muudatust