Bretton Woodsi konverents

Bretton Woodsi konverents toimus 1.–23. juulil 1944. aastal ÜRO egiidi all USA New Hampshire’i osariigis Bretton Woodsi kuurordis. Sellel arutati edasise rahvusvahelise valuuta- ja finantssüsteemi organiseerimise küsimusi. Osalesid 44 riigi esindajad. 

Teise maailmasõja alguseks oli selge, et 1930. aastate alguses suure depressiooni ajal paika pandus valuutamehhanism ja finantssuhtlemise mudel ei toimi. Oli vaja konstruktiivseid muudatusi. USA rahandusminister Henry Morgenthau vanemnõunik, filosoofiadoktor ja majandusteadlane Harry Dexter White ning Suurbritannia majandusprofessor John Maynard Keynes olid juba sõjaaastatel omavahelistel kohtumistel asja arutanud ning saanud valmis konkreetsed ettepanekud. Neid koguneti arutama Bretton Woodsi konverentsile.

Seal määrati kindlaks Rahvusvahelise Rekonstrueerimis- ja Arengupanga (International Bank for Reconstruction and Development, IBRD), tituleeritud ka Maailmapangaks ning Rahvusvahelise Valuutafondi (International Monetary Fund, IMF) asutamise alused ja lepiti kokku senise kullastandardil funktsioneerinud süsteemi asendamises. Tegemist oli edasise rahvusvahelise finantssüsteemi toimimise pöördelise sündmusega rahvusvahelises finantssuhtlemises. Loodi valuutade vahetuskursside järelevalvesüsteem, kavandati meetmed likviidsuse säilitamiseks ja maksebilansside tasakaalus hoidmiseks. Süsteemi käivitamise eeldus oli sellise rahasüsteemi loomine, milles USA dollari konverteeritavuse aluseks oleks kuld ning teiste rahvuslike valuutade pariteedid määrataks dollari kaudu.

Bretton Woodsi põhiprintsiibid:

• Rangelt fikseeritud kulla hind – 35 USA dollarit untsi (31,1 grammi puhast kulda) eest;

• Rangelt kindlaks määratud valuutade kursid dollari suhtes;
• Riikide keskpankade kohustus tagada rahvusliku valuuta kursi stabiilsuse dollari suhtes lubades kõikumist vaid ±1 % ulatuses;
• Rahvuslike valuutade kursse dollari suhtes võib muuta vaid devalveerimise ja revalveerimise kaudu;
• IBRD ja IMF annavad rahvuslikele keskpankadele välisvaluutas krediiti maksebilansi defitsiidi katmiseks ja ebastabiilsete valuutade kursi tasakaalustamiseks;
• IBRD ja IMF kontrollivad liikmesriikide valuutasüsteemide toimimist ning tagavad rahvusvahelise valuutaalase koostöö.

Keynesi idee võtta kasutusele üldine Unitas-nimeline valuuta lükati tagasi. Osaliselt leidis aga see idee realiseerimist aastate pärast kui Euroopa Liidus võeti kasutusele euro, millest on kujunenud dollari kõrval teine rahvusvahelise tähtsusega valuuta.

Konverentsil pakuti välja ka rahvusvahelise kaubanduse arendamise süsteem, kuid see idee ei leidnud algsel kujul realiseerimist. Selle asemel jõustus 1948. aastal Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (General Agreement on Tariffs and Trade, GATT), mis 1995. aastal reorganiseeriti Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (World Trade Organization, WTO).

17. märtsil 1968 algas rahvusvaheline valuuta- ja finantskriis, mille tulemuseks oli kahese kullaturu tekkimine. Kulla hind eraturgudel kujunes vabalt, vastavalt nõudmisele ja pakkumisele. Keskpankades aga kehtis edasi rangelt fikseeritud hinnaga turg. See pani riikide keskpangad raskesse olukorda. Probleemi lahendamiseks tühistas USA president Richard Nixon 15. augustil 1971 USA kullastandardi. USA dollar devalveeriti kulla suhtes 7,89% ulatuses. See tähendas Bretton Woodsi finants- ja valuutasüsteemi toimimise lõppu. 13. veebruaril 1973 devalveeriti dollarit kulla suhtes veel 42,2% võrra. Rahvusvaheline valuuta- ja finantssüsteem oli kontrolli alt väljas. 16. märtsil 1973. aastal toimus Jamaical Kingstonis rahvusvaheline finantskonverents kus otsustati allutada valuutade kursid turuseadustele. Valuutade kursse enam rangelt ei fikseeritud. Määrati 3-aastane üleminekuperiood, mille jooksul riigid võisid katsetada erinevaid valuutasüsteemi mudeleid. 8. jaanuaril 1978 kogunesid IMF-i liikmesriikide rahandusministrid taas Kingstonisse ja sõlmisid uue lepingu rahvusvahelise valuuta- ja finantssüsteemi toimimiseks. Selle nurgakiviks sai valuutade vaba konverteeritavuse mudel, mis kehtib tänaseni.