Eestimaa kubermang ja Venemaa Keisririigi sõjavägi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
two repeated words (booster) |
||
31. rida:
Sõjaväereformi tulemusena moodustati ka ohvitseridekaadri ettevalmistamiseks uues sõjakoolide võrgustik, Eestimaale kõige lähemal oli [[1864]] loodud [[Vilno sõjakool]], mille lõpetas enamik Eestimaa ''lihtrahva'' seast pärit tulevased ohvitserid, kuna baltisakasa päritolu ohvitseride läbisid harilikult vastavalt perekonna traditsioonidele eliitsetesse Peterburi maaväe ja mereväe sõjakoolidesse.
Sõjakoolides hariduse saamiseks ja edukaks sõjalise hariduse saamise üheks eelduseks oli nn vabatahtliku staatus (“''вольноопределяющий''”), kus keskhariduse saanud isik võis astudes vabatahtlikult sõjaväkke valida teenistuskohta ning omada suuremat tõenäosust edasiseks edukaks astumiseks sõjakooli. Samuti oli võimaluseks juba kõrghariduse omandanud isikutel pooleaastane või keskharidusega isikutel 1,5-aastase tegevteenistuse läbimine selleks, et enne erruminekut teha ohvitserieksam ning minna erru reserv[[allohvitser]]i auastmes. Alles pärast sõjaväereformi elluviimist avanes mitteaadliseisusest isikutel võimalus asuda teenistusse noorem- ja lihtohvitseridena, kõrgem ja juhtiv (kindralid jne) ohvitserkond oli aga endiselt kõrgema haridustaseme jm põhjustel põhiliselt kaadriohvitseride ning aadlisuguvõsade
20. sajandi alguses hakkas kujunema juba arvestatav eesti ohvitserkond. Venemaale kaotusega lõppenud sõjas Jaapaniga aastatel 1904–1905 osales umbes 10 000 eestlast, sealhulgas sadakond ohvitseri. Esimese maailmasõja puhkemisel 1914. aastal teenis keisririigi sõjaväes juba 140 eestlasest kaadriohvitseri ja reservis oli 160 lipnikku. Sõja kestel mobiliseeriti üle 100 000 eestlase.
| |||