Saarmas: erinevus redaktsioonide vahel

Saarma [[levila]] on väga lai, hõlmates peaaegu kogu [[Euraasia]] ja [[Põhja-Aafrika]], välja arvatud [[Araabia poolsaar]], kus on tema jaoks liiga kuiv, ja Euraasia põhjaosa, kus on tema jaoks liiga külm.

Saarma perekonda kuuluvad liigid on keskmiselt 80–150 &nbsp;cm pikkused, kaal jääb vahemikku 3–14 kilo. Kõik saarmad on väga nõtke ja liikuva kehaga. Hariliku saarma keha pikkus 70–90 &nbsp;cm, saba pikkus 30–50 &nbsp;cm. Isendid võivad kaaluda 5–12 &nbsp;kg, maksimaalselt 15 &nbsp;kg.<ref>Festetics A. 1980. ''Der Fischotter – Naturegeschihte und Tier-Mensch-Beziehung''. C. Reuter, A. Festetics (toim). ''Der Fischotter in Europe – Verbreitung, Bedrohung, Erhaltung''. (Selbstverlag, Oderhaus und Göttingen): 9–66</ref> Emasloomad on isastest umbes ühe kilo võrra kergemad <ref>V. Sidorovich, G. Lauzhel 1997. ''Analysis of Intrapopulation Variation and Interpopulation Metric and Non-Metric Differenes in Otter. – Mustelids in Belarus'': 47–55</ref>. Saarmad võivad elada kuni 20-aastaseks.

Ühel ruutsentimeetril nahal võib saarmastel leida 0,25–1 miljon karva (võrdluseks: inimese peas on 100 000 karva). Karvkate katab saarmastel kogu keha, välja arvatud esijäsemete käelabad. Vee soojusjuhtivus on 27 korda suurem kui õhul. Kuna saarmastel puudub teistele imetajatele omane nahaalune rasvakiht, vajavad nad ellujäämiseks rohkem kaloreid ja ülitihedat karvkatet koos sinna soetud õhuga, mis töötab soojusisolatsioonina. Isegi suhteliselt külmas vees püüavad saarmad hoida kehatemperatuuri 38 &nbsp;°C juures, see eeldab aga väga kiiret ainevahetusprotsessi.

Iga karva [[kutiikul]] on soomuseline, osade karvade soomused jooksevad juurtest otsteni, teistel aga vastupidises suunas – selline karvkate võimaldab karvadel kokku põimuda, seetõttu soevad saarmad end üsna tihti ja põhjalikult. Nimetatud „õhku"õhku täis soetud“soetud" karvkate koos [[karvanääps]]ude eritistega moodustavad vett tõrjuva karvkatte. Kui karvakate määrdub või kattub õliga (nt õlireostuse korral), kaotab karvkate suure osa oma võimekusest ja looma ähvardab alajahtumine. Uuringud näitavad, et kui karvakate on ligi 30% ulatuses õliga kaetud, siis loom tõenäoliselt hukkub, kuna teda ohustab alajahtumine ehk [[hüpotermia]].

Hästi arenenud [[lõikehambad]] võimaldavad saarmastel süüa värsket [[kala]] ja kalad ongi saarma peatoidus (umbes 75%): ta sööb [[koger|kokresid]], [[haug]]e, [[forell]]e, [[särg]]i, [[mudil]]aid ja teisi kalu. Kalad, keda saarmad püüavad ja söövad, on enamasti väikesed, kaaluga kuni 100 g. Talvel sööb ta rohkesti [[konn]]i, sageli ka [[puruvana]]sid. Suvel püüab [[närilised|närilisi]], eriti [[mügri]]sid, mõnel pool murrab linde, näiteks [[part]]e ja [[kurvits]]aid, aga isegi ka [[jõevähk]]e. <ref name="Loomade elu"/>. Enam toitu püüavad saarmad talvel, vähem kevadel. Nagu eespool kirjeldatud, on saarmad oma anatoomilise eripära tõttu sunnitud ellujäämiseks tihti ja suurtes kogustes, vahel kuni 1/5 kehakaalust päevas, toitu tarbima.

Kui tingimused on soodsad, siis on saarma territooriumiks 2–6 &nbsp;km jõelõik. Ta eelistab sügavate hauakohtadega ja [[kärestik]]ega jõgesid, mis on aasta läbi jäävabad. Reeglina ei lähe saarmas jõest kaugemale kui sada meetrit. Aga kui kalad jões otsa saavad, võib saarmas teha pikki retki uue elupaiga otsingul. Lund ja jääd mööda suudab ta ööpäevas liikuda 15–20 &nbsp;km. Järskudest nõlvadest laskub saarmas kõhuli liueldes, surudes jalad vastu külgi, nii et maha jääb rennikujuline jälg. <ref name="Loomade elu"/>

Puhkamise ajal ja vahel ka suuremat saaki järades ujuvad nad tavaliselt selili olles ja tagajäsemeid ning saba liigutades. Tihti kerivad nad ennast veetaimestikku ja puhkavad selili, silmad veepeal muidugi, et vaenlased üllatama ei pääseks. Aga vabalt võivad nad puhata ka kõval maapinnal, urgudes jne. Saarmad võivad sukelduda vee alla 30 sekundist kuni 5 minutini ja 14–20 &nbsp;m sügavuseni. Jahti pidades liiguvad nad kiirelt ja sujuvalt („hülgelaadselt“"hülgelaadselt") kasutades tervet keha, kõiki jäsemeid ja ka saba.

Saarmad on multiöstroossed, st et innaaeg ja tiinestumine võivad toimuda aastaringselt. Reeglina toimub paaritumine kas kevadel või talve lõpul, aga mõnel pool, näiteks [[Inglismaa]]l, peaaegu aasta ringi. Seetõttu on poegade sünniajas ulatuslikke erinevusi. Emane saarmas jätab elupaika eritisjälje, mis signaliseerib isasele, et käimas on innaaeg. Paaritumine kestab 3–4 päeva, mille jooksul saarmad ajavad üksteist taga ja „mängivad“"mängivad" nii maal kui ka meres. Paaritumine toimub korduvalt. Isane ronib emasele saarmale selga ja püüab teda fikseerida krabades emaste nina oma hammaste vahele. On ette tulnud juhuseid, kus emasloom saab paaritumise käigus nii suure ninavigastuse, et ta ei ole võimeline sööma ja sureb. Isasloom kaitseb pesaterritooriumi, kuid ei puutu otseselt emaslooma ja poegadega kokku.

Saarmapojad sünnivad kõige sagedamini [[mai]]s-[[juuni]]s, aga neid võib ka muul ajal sündida, isegi talvel, kuigi siis on poegadel elulootust vähe. <ref name="Loomade elu"/> Suuremalt jaolt sünnitavad saarmad vees ja emasloom aitab pojad suuga veepinnale. Magevees elavad saarmad sünnitavad maismaal. Emasloom soeb vastsündinud poegade karva. Sellise õhupolsterdusega kasukas on saarmapoeg mõnda aega pea uppumatu, st hulbib veekogu pinnal.

Esmaste hinnanguliste jälgede kohta looduses kirjutas [[Nikolai Laanetu]] artiklis „Südi"Südi saarmas“saarmas". Saarmaga kõige sarnasem liik ''Mionictis'', meie alade põlisasukas, on siin elanud juba vara[[holotseen]]is, st pärast [[jääaeg]]a.{{lisa viide}}