Pierre-Auguste Renoir: erinevus redaktsioonide vahel

'''Pierre-Auguste Renoir''' ({{IPA-fr|pjɛʁ oɡyst ʁənwaʁ|lang}}; [[25. veebruar]] [[1841]] – [[3. detsember]] [[1919]]) oli [[Prantsusmaa|prantsuse]] maalikunstnik, üks [[impressionism|impressionistliku]] stiili peamisi esindajaid.

Renoiri maalid on tuntud puhaste kirgaste värvide ning eriliselt maheda ja südamliku väljendusrikkuse poolest.

Pierre-Auguste Renoir sündis 25. veebruaril 1841 [[Limoges]]'is Prantsusmaal. Renoiri isa oli rätsep ning kui Renoir oli nelja-aastane, kolis pere parema majandusliku olukorra otsinguil [[Pariis|Pariisi]]i. Kuna Renoiri kunstianne avaldus juba varakult, panid vanemad ta 13-aastaselt õpipoisiks portselani valmistamise vabrikusse.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Martini, Alberto|pealkiri=Pierre Auguste Renoir|aasta=1979|koht=Milano|kirjastus=Fabbri|lehekülg=}}</ref> Pärast seda töötas Renoir maalides lehvikuid ja usuteemalisi riidest aknakatteid misjonäride jaoks. Omandatud oskused ja nauding, mida Renoir oma tööst tundis, tekitasid temas soovi kunstiga tõsiselt edasi tegeleda. Olles kõrvale pannud veidi raha, asus ta [[1862]]. aastal õppima joonistamist Pariisi [[Kaunite Kunstide Akadeemias]] ning maalimist [[Charles Gleyre]]'i stuudios. Kuigi Renoirile ei sobinud õpetaja akadeemiline stiil, leppis ta sellega, mõistes elementaarsete oskuste omandamise vajadust. Gleyre'i stuudios sõlmis Renoir ka olulised sõprussidemed [[Alfred Sisley]], [[Claude Monet]]' ja [[Frédéric Bazille]]'ga, kes kõik unistasid kunstist, mis oleks elulähedasem ning vaba mineviku traditsioonidest.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.britannica.com/biography/Pierre-Auguste-Renoir|Pealkiri=Encyclopædia Britannica. Pierre- Auguste Renoir.|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=24.11.2018}}</ref>

[[1875]]. aastal ostis [[Hôtel Drouot]]'s korraldatud oksjonil ühe Renoiri maali kirjastuse [[Bibliotheque Charpentier]] omanik [[Georges Charpentier]], kellest sai järgnenud aastakümnel üks tähtsamaid Renoiri toetajaid. Charpentier'de kodu oli kogunemispaigaks paljudele kuulsatele poliitikutele, kirjanikele ja kunstiinimestele ning madame Charpentier' tutvused aitasid Renoiril saada rohkelt kõrgklassi portreede tellimusi. [[1879]]. aastal ametlikus Salongis heal kohal eksponeeritud Renoiri "Madame Charpentier lastega" tõi kaasa huvi kasvu tema kunsti vastu ja uusi tellimusi.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Gaunt, William|pealkiri=Renoir|aasta=1987|koht=Oxford|kirjastus=Phaidon|lehekülg=}}</ref>

Pärast [[1879]]. aasta Salongi, kui majanduslikud probleemid enam Renoiri ei vaevanud, oli tal esimest korda elus võimalus reisida ja mõtteid koguda. Siiani oli ta veetnud kogu oma aja Pariisis või selle ümbruses ning pingeliselt ja pausideta töötanud. Esimesed sihtkohad olid [[Wargemont]] [[Normandia]] rannikul, kus ta külastas [[Paul Berard]]'i, ja [[Croissy]], kus ta viibis oma restoraniomanikest sõprade Fournaise'ide juures. Järgmiseks sõitis Renoir suurema muutuse otsinguil [[Alžeeria|Alžeeriasse]]sse ning seejärel reisis ta [[Itaalia]]s, külastades [[Napoli]]t, [[Firenze]]t, [[Rooma]]t ja [[Veneetsia]]t. Mõned aastad hiljem lisandusid lühikesed reisid [[Hispaania|Hispaaniasse]]sse, [[Holland|Hollandisse]]isse ja [[Inglismaa|Inglismaale]]le.<ref name=":2" />

1894. aastal algasid Renoiri esimesed [[Reuma|reumahoodreuma]]hood, mis ajapikku järjest tihenesid. Tervisele sobivama kliima tõttu veetis Renoir rohkem aega Lõuna-Prantsusmaal. [[1907]]. aastal ostis Renoir [[Cagnes-sur-Mer]]i kinnisvara [[Les Collettes|Les Collettes'is]], kuhu jäi oma elu lõpuni. Hoolimata haigusest ei jätnud Renoir maalimist isegi siis, kui pintslid oli vaja ta käte külge siduda. Viimastel eluaastatel üritas Renoir väljendada oma imetlust naise keha vastu ka skulptuuris, kasutades noore assistendi [[Richard Guino]] abi.<ref name=":1" />

Renoir suri 3. detsembril [[1919]], olles mõni kuu varem viimast korda külastanud Louvre'i, et näha oma töid rippumas meistrite kõrval, keda ta kogu elu imetlenud oli.<ref name=":0" />

Ajal, mil Renoir alustas õpinguid Gleyre'i ateljees, inspireerisid teda nii [[Eugène Delacroix|Delacroix]] oma julgete emotsionaalsete maalidega kui ka [[Barbizoni koolkonna]] kunstnikud oma maastikumaalidega. Renoir katsetas romantilist teemat [[1864]]. aastal ametlikku Salongi esitatud "Esmeralda" puhul, kuid veidi hiljem hävitas selle. Järgmised tähtsamad maalid olid juba realistlikus stiilis tööd, mis toetusid selgelt [[Gustave Courbet|Courbet]]' eeskujule, nagu "Ema Anthony külalistemajas" (1866) või "Alfred Sisley ja tema naine" (1868). Nende aastate veel üheks tugevaks mõjutajaks oli [[Édouard Manet|Manet]] oma hämmastavalt otsekoheste maalidega, mis olid samas täis valgust ja värve. Manet' eeskuju järgis Renoir näiteks "Uisutajad [[Boulogne'i mets|Boulogne'i metsas]]as"(1868) puhul, maalides varasemast julgemate sirgete pintslilöökidega.<ref name=":2" />

Kuigi pärast [[1864]]. aastat ei saadud Renoiri võimekuses enam kahelda, oli teiste kunstnike mõju tema töödes veel väga selge ning Renoiri isiksus kunstnikuna polnud veel välja kujunenud. Renoiri individuaalne stiil sai küpseks alles samal ajal esimese impressionistide grupinäitusega [[1874]]. aastal.<ref name=":2" /> Renoiri järgnevad tööd olid juba impressionismi täiuslikuks näiteks nii mõtteliselt kui ka tehniliselt. Kasutades väikeseid mitmevärvilisi pintslilööke, andis ta edasi nii õhu värelust, lehestiku sädelust kui ka noore naise naha kuma loomulikus valguses. Sellest perioodist pärinevad mitmed Renoiri tuntuimad meistriteosed nagu "Loož" (1874), "Tants Le Moulin de la Galette'is (1876) ja "Sõudjate keskpäevane eine" (1880–81).<ref name=":1" />

1880ndate alguses ette võetud reisid Alžeeriasse ja Itaaliasse avaldasid Renoiri loomingule tugevat mõju. Ta veendus selles, et süstemaatiline impressionistliku tehnika kasutamine polnud tema jaoks enam piisav ning väikeste pintslitõmmetega kontrastsete värvide kõrvutamine ei võimaldanud tal soovitud viisil edasi anda naha küütlevat läiget. Samuti sai Renoir kindlust selles, et must värv, mille kasutamist impressionistid vältisid, võis mõnel juhul anda rabava efekti ja rõhutada teiste värvide intensiivsust. Itaalias vaimustus Renoir [[Raffael|Raffaeli]]i töödest ja klassitsismist, mis tähendas puhta selge joone kasutamist vormi edasiandmisel ja siledat maalimisviisi keha voolujoonelisuse rõhutamisel. Uued muljed panid Renoiri impressionismist eemalduma ning katsetama järgneval perioodil uute tehnikatega.<ref name=":1" />

Renoiri püüdlus klassitsismi ideid järgida väljendus ka inimfiguuri kujutamises ajatus kontekstis, vältides perioodiga seotud tausta või rõivastust. Näiteks Renoiri "Kümblejad" (1884) kujutas 17. sajandi skulptori [[François Girardon|François Girardoni]]i reljeefilt laenatud stseeni puude varjus kümblevates nümfidest, keda polnud võimalik paigutada kindlasse aega ega ruumi. Figuurid olid üksteisest eraldatud, isegi skulptuurilaadsed, ning stseeni loomuliku valguse ja värvi edasiandmise asemel oli see pigem peensusteni viimistletud stuudiomaal.<ref name=":2" />