Erinevus lehekülje "Pierre-Auguste Renoir" redaktsioonide vahel

P
pisitoimetamine
P
P (pisitoimetamine)
}}
 
'''Pierre-Auguste Renoir''' ({{IPA-fr|pjɛʁ oɡyst ʁənwaʁ|lang}}; [[25. veebruar]] [[1841]] – [[3. detsember]] [[1919]]) oli [[Prantsusmaa|prantsuse]] maalikunstnik, üks [[impressionism|impressionistliku]] stiili peamisi esindajaid.
 
Renoiri maalid on tuntud puhaste kirgaste värvide ning eriliselt maheda ja südamliku väljendusrikkuse poolest.
 
== Elulugu ==
Pierre-Auguste Renoir sündis 25. veebruaril 1841 [[Limoges]]'is Prantsusmaal. Renoiri isa oli rätsep ning kui Renoir oli nelja-aastane, kolis pere parema majandusliku olukorra otsinguil [[Pariis|Pariisi]]i. Kuna Renoiri kunstianne avaldus juba varakult, panid vanemad ta 13-aastaselt õpipoisiks portselani valmistamise vabrikusse.<ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=Martini, Alberto|pealkiri=Pierre Auguste Renoir|aasta=1979|koht=Milano|kirjastus=Fabbri|lehekülg=}}</ref> Pärast seda töötas Renoir maalides lehvikuid ja usuteemalisi riidest aknakatteid misjonäride jaoks. Omandatud oskused ja nauding, mida Renoir oma tööst tundis, tekitasid temas soovi kunstiga tõsiselt edasi tegeleda. Olles kõrvale pannud veidi raha, asus ta [[1862]]. aastal õppima joonistamist Pariisi [[Kaunite Kunstide Akadeemias]] ning maalimist [[Charles Gleyre]]'i stuudios. Kuigi Renoirile ei sobinud õpetaja akadeemiline stiil, leppis ta sellega, mõistes elementaarsete oskuste omandamise vajadust. Gleyre'i stuudios sõlmis Renoir ka olulised sõprussidemed [[Alfred Sisley]], [[Claude Monet]]' ja [[Frédéric Bazille]]'ga, kes kõik unistasid kunstist, mis oleks elulähedasem ning vaba mineviku traditsioonidest.<ref name=":1">{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.britannica.com/biography/Pierre-Auguste-Renoir|Pealkiri=Encyclopædia Britannica. Pierre- Auguste Renoir.|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=24.11.2018}}</ref>
 
Järgnenud aastad olid Renoiri jaoks majanduslikult rasked. Kuigi mõni tema töö võeti ametlikku [[Salong (Pariis)|Salongi]] vastu, lükati suurem osa tagasi, mis tegi maalide müümise sel ajal väga raskeks. [[1868]] võeti Salongi vastu Renoiri "Lise päevavarjuga", millel oli ka mõõdukas edu. Samal perioodil käis Renoir tihti kohvikus [[Café Guerbois]] toimunud kogunemistel, kus osalesid veel [[Éduard Manet]], [[Edgar Degas]], [[Frédéric Bazille]], [[Alfred Sisley]], [[Claude Money]], [[Camille Pissarro]], [[Paul Cézanne]] ja mitmed kirjanikud. Just sealt kasvas välja idee korraldada tulevaste impressionistide ühine grupinäitus, mis [[1874]]. aastal paljuski Renoiri eestvedamisel teoks sai. Näitus tõi kaasa publiku pilked ja hukkamõistu, kuid andis ametliku Salongi poolt tagasi lükatud kunstnikele võimaluse oma töid näidata. Järgnevatest impressionistide grupinäitustest osales Renoir veel neljal: [[1876]], [[1877]], [[1879]] ja [[1882]].<ref name=":0" />
 
[[1875]]. aastal ostis [[Hôtel Drouot]]'s korraldatud oksjonil ühe Renoiri maali kirjastuse [[Bibliotheque Charpentier]] omanik [[Georges Charpentier]], kellest sai järgnenud aastakümnel üks tähtsamaid Renoiri toetajaid. Charpentier'de kodu oli kogunemispaigaks paljudele kuulsatele poliitikutele, kirjanikele ja kunstiinimestele ning madame Charpentier' tutvused aitasid Renoiril saada rohkelt kõrgklassi portreede tellimusi. [[1879]]. aastal ametlikus Salongis heal kohal eksponeeritud Renoiri "Madame Charpentier lastega" tõi kaasa huvi kasvu tema kunsti vastu ja uusi tellimusi.<ref name=":2">{{Raamatuviide|autor=Gaunt, William|pealkiri=Renoir|aasta=1987|koht=Oxford|kirjastus=Phaidon|lehekülg=}}</ref>
 
Pärast [[1879]]. aasta Salongi, kui majanduslikud probleemid enam Renoiri ei vaevanud, oli tal esimest korda elus võimalus reisida ja mõtteid koguda. Siiani oli ta veetnud kogu oma aja Pariisis või selle ümbruses ning pingeliselt ja pausideta töötanud. Esimesed sihtkohad olid [[Wargemont]] [[Normandia]] rannikul, kus ta külastas [[Paul Berard]]'i, ja [[Croissy]], kus ta viibis oma restoraniomanikest sõprade Fournaise'ide juures. Järgmiseks sõitis Renoir suurema muutuse otsinguil [[Alžeeria|Alžeeriasse]]sse ning seejärel reisis ta [[Itaalia]]s, külastades [[Napoli]]t, [[Firenze]]t, [[Rooma]]t ja [[Veneetsia]]t. Mõned aastad hiljem lisandusid lühikesed reisid [[Hispaania|Hispaaniasse]]sse, [[Holland|Hollandisse]]isse ja [[Inglismaa|Inglismaale]]le.<ref name=":2" />
 
1886. aastal [[New York|New Yorgis]] korraldatud impressionistide näitus tekitas püsiva nõudluse nende maalide järele ning 1890ndate alguseks oli Renoir majanduslikult väga heas seisus.<ref name=":2" /> Samuti saatis suur edu näitust, mille [[Paul Durand-Ruel]] [[1892]]. aastal Renoiri jaoks korraldas. Renoiri tulevik oli kindlustatud ja 1890. aastal abiellus ta [[Aline Charigot]]'ga (mõningate allikate kohaselt 1881). Neil sündis kolm poega ning tegemist oli harmoonilise perekonnaga kuni Aline Charigot' surmani [[1915]]. aastal.<ref name=":1" />
 
1894. aastal algasid Renoiri esimesed [[Reuma|reumahoodreuma]]hood, mis ajapikku järjest tihenesid. Tervisele sobivama kliima tõttu veetis Renoir rohkem aega Lõuna-Prantsusmaal. [[1907]]. aastal ostis Renoir [[Cagnes-sur-Mer]]i kinnisvara [[Les Collettes|Les Collettes'is]], kuhu jäi oma elu lõpuni. Hoolimata haigusest ei jätnud Renoir maalimist isegi siis, kui pintslid oli vaja ta käte külge siduda. Viimastel eluaastatel üritas Renoir väljendada oma imetlust naise keha vastu ka skulptuuris, kasutades noore assistendi [[Richard Guino]] abi.<ref name=":1" />
 
Renoir suri 3. detsembril [[1919]], olles mõni kuu varem viimast korda külastanud Louvre'i, et näha oma töid rippumas meistrite kõrval, keda ta kogu elu imetlenud oli.<ref name=":0" />
 
== Looming ==
[[Portselan]]imaalimine, millega Renoir 13-aastaselt alustas, nõudis täpset pintsli käsitlemist, delikaatset pintslitõmmet ja kvaliteetset ereda värvi kihti siledal valgel taustal. Maalides nelja aasta jooksul teemasid alates lihtsatest lilledest [[Marie Antoinette]]'i portreedeni, võttis Renoir lisaks uhkusele oma töö üle ellu kaasa ka tehnilise kogemuse. Töötades seejärel lehvikute maalijana, kopeeris Renoir neile Louvre'is nähtud [[Antoine Watteau|Watteau]]', [[François Boucher|Boucher]]' ja [[Jean-Honoré Fragonard|Fragonardi]] maale, mis omakorda mõjutasid tema tulevast stiili elegantsi, pehme kontuuri ja meeldivate tunnete edasiandmise suunas.<ref name=":2" />
 
Ajal, mil Renoir alustas õpinguid Gleyre'i ateljees, inspireerisid teda nii [[Eugène Delacroix|Delacroix]] oma julgete emotsionaalsete maalidega kui ka [[Barbizoni koolkonna]] kunstnikud oma maastikumaalidega. Renoir katsetas romantilist teemat [[1864]]. aastal ametlikku Salongi esitatud "Esmeralda" puhul, kuid veidi hiljem hävitas selle. Järgmised tähtsamad maalid olid juba realistlikus stiilis tööd, mis toetusid selgelt [[Gustave Courbet|Courbet]]' eeskujule, nagu "Ema Anthony külalistemajas" (1866) või "Alfred Sisley ja tema naine" (1868). Nende aastate veel üheks tugevaks mõjutajaks oli [[Édouard Manet|Manet]] oma hämmastavalt otsekoheste maalidega, mis olid samas täis valgust ja värve. Manet' eeskuju järgis Renoir näiteks "Uisutajad [[Boulogne'i mets|Boulogne'i metsas]]as"(1868) puhul, maalides varasemast julgemate sirgete pintslilöökidega.<ref name=":2" />
 
Just vaimustus Manet' töödest oli see, mis tõi tulevased impressionistid kohvikusse Café Guerbois kokku ja aitas neil kujundada omaenda nägemuse maalimisest vabas õhus ning valguse muundamisest primaarsteks värvideks. Suvel [[1869]] maalis Renoir sageli koos Monet'ga [[Seine]]'i ujumiskohas [[La Grenouillére]], kus nad püüdsid puhta värvi laikudega edasi anda õhu virvendavat efekti. Tulemuseks olid rõõmsad ja idüllilised maalid, kujutatud peaagu samast vaatenurgast.<ref name=":2" />
 
=== Impressionism ===
Kuigi pärast [[1864]]. aastat ei saadud Renoiri võimekuses enam kahelda, oli teiste kunstnike mõju tema töödes veel väga selge ning Renoiri isiksus kunstnikuna polnud veel välja kujunenud. Renoiri individuaalne stiil sai küpseks alles samal ajal esimese impressionistide grupinäitusega [[1874]]. aastal.<ref name=":2" /> Renoiri järgnevad tööd olid juba impressionismi täiuslikuks näiteks nii mõtteliselt kui ka tehniliselt. Kasutades väikeseid mitmevärvilisi pintslilööke, andis ta edasi nii õhu värelust, lehestiku sädelust kui ka noore naise naha kuma loomulikus valguses. Sellest perioodist pärinevad mitmed Renoiri tuntuimad meistriteosed nagu "Loož" (1874), "Tants Le Moulin de la Galette'is (1876) ja "Sõudjate keskpäevane eine" (1880–81).<ref name=":1" />
 
Renoiri ühendas impressionistidega soov tabada püsimatut olevikuhetke ning tohutu värviküllus, mis tähendas maailma värsket avastamist. Renoiri eristas aga see, et kui teised impressionistid huvitusid rohkem maastikest, siis tema tundis erilist kirge inimfiguuri kujutamise vastu.<ref name=":2" /> Tänu sellele sai Renoir mitmeid portreede tellimusi kõrgklassi seltskonnalt, põhiliselt naiste ja laste maalimiseks, mille üks tuntumaid näited on "Madame Charmentier ja tema lapsed" (1878).<ref name=":1" /> Renoiril oli võime oma maalitavates modellides välja tuua parim ilma kerglasse manerismi kaldumata. Ta ei püüdnud mitte meelitada, vaid see oli lihtsalt viis, kuidas Renoir inimesi nägi.<ref name=":2" />
 
=== "Ingres'i periood" ===
1880ndate alguses ette võetud reisid Alžeeriasse ja Itaaliasse avaldasid Renoiri loomingule tugevat mõju. Ta veendus selles, et süstemaatiline impressionistliku tehnika kasutamine polnud tema jaoks enam piisav ning väikeste pintslitõmmetega kontrastsete värvide kõrvutamine ei võimaldanud tal soovitud viisil edasi anda naha küütlevat läiget. Samuti sai Renoir kindlust selles, et must värv, mille kasutamist impressionistid vältisid, võis mõnel juhul anda rabava efekti ja rõhutada teiste värvide intensiivsust. Itaalias vaimustus Renoir [[Raffael|Raffaeli]]i töödest ja klassitsismist, mis tähendas puhta selge joone kasutamist vormi edasiandmisel ja siledat maalimisviisi keha voolujoonelisuse rõhutamisel. Uued muljed panid Renoiri impressionismist eemalduma ning katsetama järgneval perioodil uute tehnikatega.<ref name=":1" />
 
Enamik Renoiri pärast [[1883]]. aastat maalitud töödest erinesid varasematest niivõrd, et seda on nimetatud tema "karmiks perioodiks", "kuivaks perioodiks" või siis "Ingres'i perioodiks" tänu mõningale tehnilisele sarnasusele Jean Auguste Ingres'i loominguga. Renoir jätkas küll impressionistliku kirka värvipaleti kasutamist, kuid selle perioodi maalidel oli pearõhk hoopis vormi, joone ja kontuuri rõhutamisel, mitte värvil või pintslilöökidel.<ref name=":1" /> Näiteks Renoiri kuulsa "Vihmavarjud" (1881–1886) puhul oli juba tegemist lihtsama ja täpsemalt piiritletud vormi ja siledate pindadega ning endist spontaansust asendas dekoratiivsem kujundus.<ref name=":2" />
 
Renoiri püüdlus klassitsismi ideid järgida väljendus ka inimfiguuri kujutamises ajatus kontekstis, vältides perioodiga seotud tausta või rõivastust. Näiteks Renoiri "Kümblejad" (1884) kujutas 17. sajandi skulptori [[François Girardon|François Girardoni]]i reljeefilt laenatud stseeni puude varjus kümblevates nümfidest, keda polnud võimalik paigutada kindlasse aega ega ruumi. Figuurid olid üksteisest eraldatud, isegi skulptuurilaadsed, ning stseeni loomuliku valguse ja värvi edasiandmise asemel oli see pigem peensusteni viimistletud stuudiomaal.<ref name=":2" />
 
Renoiri uue maalimisviisi otsingud jätkusid kuni 1880ndate lõpuni. Sel ajal reisis ta korduvalt Lõuna-Prantsusmaale, mille päikselised värvidest küllastunud stseenid ning spontaansed rõõmurohked looduspildid julgustasid teda eemalduma nii impressionismist kui ka äsjaavastatud klassitsismi rangetest reeglitest. Just Lõuna-Prantsusmaal jõudis Renoir oma kunstile iseloomuliku instinktiivse värskuseni, mis võimaldas tal ühtviisi küütlevana kujutada nii lillekompositsiooni kui kümblevaid naisi.<ref name=":1" />
75 746

muudatust