Muusikastiil: erinevus redaktsioonide vahel

Mõned heliloojad on olemasolevat harmooniat rikastanud (Gesualdo, Wagner ja Debussy) ning vahel tahtlikult kõrvutanud erinevaid harmooniastiile. Näiteks Richard Wagner on oma Parsifalis kasutanud kromaatilisust kromaatilisust kurjuse, maagia või sensuaalsuse sümbolina ning diatoonilisust rõõmu, loomulikkuse ja süütuse sümbolina.

Lisaks retoorilisele või ekspressiivsele funktsioonile võib harmoonia olla ka puhtalt konstruktiivne ja tuleneda ainult helilooja helilooja töömeetodist või kõlalisest ettekujutusest. Pidevatele vormidele on iseloomulik, et harmoonia tuleneb peamiselt häältejuhtimise loogikast. Sellist muusikat leiab palju eel- ja vararenessansis, näiteks Machaut’ Missas. Puhtalt helilooja ettekujutusest tulenevat harmooniat leiab näiteks Wagneril ja Debussyl. Samas pole need kaks põhimõtet tihti isoleeritud. Ka häältejuhtimise loogikast tulenevas pidevas vormis on enamasti olemas eelteadmine, milliseks harmoonia kujuneb ning Wagneri [[Tristan ja Isolde (ooper)|Tristan ja Isolde]] sisaldab palju kontrapunktilist faktuuri, mille kujundamise põhiliseks vahendiks on olnud harmoonia.